Stressi tekkepõhjused - sisemised stressiallikad

Oled tulnud läbi kriiside

Elus esineb paratamatult mitmeid kriitilisi perioode, mil tuleb omandada uusi oskusi, et järgneval eluetapil toime tulla. Juba keskajal arvati, et iga seitsme aasta järel saabub oluliste muutuste aeg, kus kõrged pinged on lausa paratamatud. Käesoleva sajandi psühholoog Eric H. Erikson on välja toonud kaheksa olulist psühho-sotsiaalset kriisi, milles isiksus areneb ja küpseb. Toimetulek elus võib olla suures osas mõjutatud sellest, kuidas varasemad kriisid on möödunud.

Imikueas (kuni esimese eluaasta lõpuni) põhineb lapse suhe emaga jäägitul usaldusel, sest tegemist on abitu ja iseseisvaks eluks võimetu olendiga. Siit saab alguse teiste ja enda usaldamine ning usk oma vajaduste ja soovide täitumisse. Kui lapse põhivajadused ei leia rahuldamist ja tema eest ei hoolitseta, siis võib siit alguse saada ebakindlus ja usaldamatus teiste suhtes.

Varases lapsepõlves (esimesest kolmanda eluaastani) kujuneb tahe. Oskus ennast kontrollida arendab iseseisvustunnet. Kuid omaalgatuse ja isetegemisega võivad kaasneda ka kahtlused ja häbi oma oskamatuse pärast.

Mängueas (kolmandast kuuenda eluaastani) on valdavaks liikumine ja uudishimu. Proovile pannakse nii lapse iseseisvuspüüdlused kui ümbrusega toimetulek. Võimalus püstitada oma eesmärke ning katsetada nende elluviimist ilma karistuse hirmuta arendab sihikindlust. Ülemäära keelavate ja karistavate vanemate vastu tärkab aga agressiivsus. Sellega kaasneb häbi oma tunnete pärast ja trots.

Noorem kooliiga (kuuendast kaheteistkümnenda eluaastani) on aeg, kus õpitakse kontrollima oma kujutlusi ja harjutakse koolieluga. Ülesannete täitmiseks on vaja ühendada keha osavus ja teadmised. Õnnestumised annavad märku võimekusest ja oskustest ning arendavad töökust. Samas toob kooliminek kaasa suuri muutusi elus - tekivad uued kaaslased, uus elukorraldus, uued nõudmised kodus ja muidugi õpetajad, kelle korraldusi tuleb täita. Toimub pidev võrdlemine, kes on parem. Seega tekib palju võimalusi alaväärsustunde kujunemiseks.

Noorukiiga (kaheteistkümnest kahekümneni) on seotud identiteedikriisiga. See on aeg, kus esitatakse endale küsimusi: kes ma olen, mida tahan elus saavutada, mida minult oodatakse? Avastatakse oma unikaalsus ning tekib soov millegi erakordsega silma paista. Puberteet, kiire füüsiline areng, lapsepõlvest väljumine ning väärtuste ebakindlus muudavad selle üleminekuaja raskeks ja keeruliseks. Muutused eneses ja oma tuleviku ebamäärasus võivad tekitada sisemise segaduse ning võimetuse end ja oma rolli määratleda ning oma tulevikku kavandada. Ent just otsingute ning eneseavastamise piinade ja rõõmude läbi kujunebki identiteeditunne. Võime olla ustav oma ideaalidele ja teistele inimestele saab oma jõu identiteeditundest ning samas ka tugevdab seda.

Noore täiskasvanu eas (kahekümneste kolmekümneni) on kriisis vastandatud lähedus ja isolatsioon. Otsitakse romantilisi suhteid ja vajatakse seotust teistega. Avastatakse eneses armastus - sügav ja kõikehaarav kiindumustunne - ning võime vastastikuseks pühendumiseks. Kõikuv identiteet võib siin saada takistuseks. Enesekindluse puudumine kahandab julgust kiinduda ning võib viia lähisuhte vältimise ja teistest eraldumiseni.

Täiskasvanuna (kolmekümnest kuuekümne viieni) läbitakse kriis, mille tulemuseks on uue loomine või seiskumine. Isiksuse arengut toetab vajadus luua, sünnitada midagi, mis endast kauem püsiks - lapsi, ideid, asju. Kui see vajadus ei leia väljundit ning taandub, siis tekib isiksusliku arengu seiskumise ja vaimse vaesumise oht. Sellel eluetapil tõuseb esile hoolitsemine. Kõik see, mis loodud - näiteks lapsed, teadmised, kunst või varandus - vajab hoidmist ja hoolt.

Küpsus algab kuuekümne viieselt ning vastandab terviklikkuse ja lootusetuse. Kumb peale jääb, sõltub sellest, milline on tagasivaade möödunud aastatele. Need, kes leiavad, et elu jooksul tehtu on vajalik ja osa suuremast süsteemist, tunnetavad terviklikkust. Sellest kujunebki elutarkus, mis säilitab ja kannab edasi aastatega kogutud teadmisi ja kogemusi. Kahtlused tehtu osas ja saavutamata jäänu taganutmine võivad viia lootusetuse ja kibestumiseni, nõnda, et kogu elatud elu tundub mõttetu.

Elutee on kord juba selline, et vanadus toob kaasa ihurammu ja vaimuerksuse vähenemise. Suureneb minevikukujutluste osakaal ning sagenevad mõtted surmast. Surm on see osa tulevikust, mis on samaaegselt kindel ja tundmatu. Elurõõmu aitab säilitada ümberlülitumine oma isikult elule üldse kõigis selle avaldustes. Vanemat inimest hoiavad elu keskel ärgas huvi noorema põlvkonna ettevõtmiste vastu ja nende probleemidega kursisolek, aga ka omaealistega suhtlemine ning üksteise toetamine. Kõik põlvkonnad on vastastikku seotud - ühe puudumine tekitaks kahju teise arengule. Vanema ja noorema teineteisemõistmine eeldab avatust ja huvi. Eakal on rikkalik mälestuste varasalv, noorel veel teostamata ideede mõttepagas. Teineteist ära kuulates saavad mõlemad oma varusid täiendada.

Arengukriisid on elu pöördepunktid, millega paratamatult kaasnevad pinged ja muutustega kohanemine. Läbi kriisi toimub areng ja täiustumine. Omandamata jäänu vähendab võimalusi hilisemate kriiside edukamaks läbimiseks. Nii võivad ebaõnne juured viia seni lahendamata kriisideni.

·  Kui tunned, et elus on saabunud kriitiline muutuste periood, siis kaalutle, kuivõrd see on kõiki asjaolusid (näiteks eluiga) arvestades ootuspärane.

·  Seejärel tasuks mõelda, kas tunned puudust mõne varasema kriisi positiivsest lahendusest või millise kriisi negatiivne tulemus sinu suhet maailmaga segab.

·  Ega sa äkki harjumusest ei korda oma praeguses elus samu käitumismalle kui lapsepõlves vanematega suheldes. Kas sa ikka usaldad omaenda valikuid ja julged võtta vastutuse oma otsuste eest?

·  Ja siis tunnista enesele, et isiksuses on alati arenguruumi ning kunagi ei ole hilja millegi otsustavaga alustada.

Käbi ei kuku kännust kaugele

Kes sa oled ja millisena maailma kohtad, on osalt paika pandud juba enne sündi, geneetilise päritoluga. Teiselt poolt on lähiümbrus see, mis olemasolevaid algeid avab ja võimendab või alla surub. Kahtlemata on varane lapsepõlv perioodiks, mil inimene on kõige suhtes eriti vastuvõtlik. Paljud isikuomadused ja harjumused kujunevad just sellel perioodil.

Inimese kui sotsiaalse olendi õnnelik-olemise aluseks on paljuski suhted kaasinimestega ja eeskätt suhted lähedaste inimestega - oma pere liikmetega, sõpradega, armastatuga. Uurimused on veenvalt näidanud, et täiskasvanud kalduvad oma lähisuhetes kordama oma lapsepõlve kiindumussuhete kogemust.

Toetavad vanemad, kes julgustavad lapsi iseseisvusele, kasvatavad sagedamini oma lastest stabiilseid ja ennast usaldavaid täiskasvanuid, kellel pole suuri raskusi tunnete avaldamisel ja suhete sõlmimisel. Tõrjuvate ja kalkide vanemate lapsed on aga täiskasvanueas tihti raskustes, kui tutvus intiimseks hakkab kujunema, ning oma laste puhul võivad nad korrata oma vanemate kasvatusstiili. Seda loomulikult vaid siis, kui ümbruskond ja positiivsed elukogemused ei ole korrigeerinud lapsepõlves omandatud käitumismalle.

Alati ei saa vanemaid süüdistada hoolimatuses. Ka väljaspool kodu võib olla palju pingeid, mis energia neelavad. Kui piiluda lapsevanema hinge, siis teinekord võib kohata sealgi haavatud lindu, kes tormi käes viskleb. Elustressi ja masenduse käes vaevlev lapsevanem on sageli keskendunud vaid enesele, kogu tema energia kulub selleks, et ise toime tulla. Oma kohustused ja igapäevatoimetused suudab ta enamasti täita, kuid hingesoojust, tasakaalu ja mõistmist kipub mõnigi kord nappima. Samuti tähelepanu, mis on ju valiv ning toimib sarnaselt nii lapse kui täiskasvanu puhul - olles hõivatud iseendas toimuvast, näeme kõike, mis toimub meie ümber, läbi oma aktuaalsete probleemide prisma.

Edevuse hetked

Sind on eelistatud, sa võitsid, sind märgati... Milline kummaliselt hea tunne on, kui oled saanud ihaldatud tähelepanu osaliseks. Sa särad, tõused kõrgemale, paisud suuremaks, muutud tugevamaks. Ümbrus on kaunim, sa ise oled kaunim. Kuidagi lahedalt rõõmus on olla.

Need on hetked, kus avanevad uued sisemised reservid ja energiavarud. Siia on aga kätketud ka vastus edasise eest, mis eufoorilise peapööritusega võib jäära märkamata, kuid annab end tunda siis, kui hetke ülevusest saab taas igapäevarutiin. See on ka põhjuseks, miks õnnehetkedest saab vahel õige pea õnnetu-olemine. Tähelepanu valivus põhjustab keskendumise enese heaolule. Õnn, kus edevus ja eetika omavahel kokkuleppe on sõlminud, võib olla vähem tormiline ja kõikehaarav, kuid säilib kauem. Ent kui raske on seda kokkulepet neil hetkedel saavutada, ja kas see üldse meeldegi tuleb... Oled seda arvatavasti õnne tundes isegi kogenud.

Edevus ja eetika vajavad aega teineteise tundmaõppimiseks. Seetõttu teedki vahel oma tõekspidamistest lähtudes kõrvalvaatajaile ootamatuid otsuseid. Kord loobud suurest õnnest, et vastata oma eetilistele ideaalidele, teinekord jälle tormad edevusest innustatuna ja teistest hoolimata kõike unustavalt oma isikliku õnne suunas. Head ja halvad kogemused on vajalikud, et õppida tasakaalukaid otsuseid langetama.

·  Muutud paremaks, kui tunnistad oma vigu.

·  Muutud tugevamaks, kui õpid enda ja teiste vigadesse suhtuma nagu halvasti omandatud või tegemata jäetud õppetükkidesse - alati on võimalik teha uuesti ja paremini.

·  Muutud seltsivamaks, kui mõeldust-tehtust ka teistele räägid.

Masenduse meelevallas

Elukeerises toimetulek sõltub sellest, millise tähenduse oma elusündmustele anname. Optimistlik pilk enesele ja enda ümber suunab tegutsema. Vahel on aga väga raske maailma ja iseend rõõmsalt vaadata.

·  Ebameeldivaid sündmusi tõlgendatakse enese kaudu - kõik on halvasti, sest nukrutsejale tundub, et ta pole piisavalt andekas, hea, ilus või tubli.

·  Oletatavaid negatiivseid tagajärgi paisutatakse üle - juhtunu omandab ohtliku värvingu ja katastroofi mõõtmed.

·  Oletus, et mitte midagi ei ole võimalik parandada - tulevik näib sünge ja väljapääsuta.

Masendus pidurdab, moonutab tegelikkust ja toob kaasa suletud mõttemaailma, mis keerleb kolme teema ümber. Väljapääs peitub oma väärtotsustuste äratundmises.

Tunded on mõtete ja kujutluste vastukajaks. Masendusmõtteid mõlgutades asume end ise oma enesetunde kaudu karistama - meeleolu muutub kurvaks ja pahuraks, pea läheb raskeks, rinnus hakkab rõhuma. Kui karistus oma negatiivsete mõtete eest oleks teistsugune, näiteks peaks sööma midagi vastumeelset, siis ilmselt oleks neist kergem lahti saada.

Kannatustes peitub teinekord salakavalal viisil ka oma võlu - võimalus saada teistelt tähelepanu ja kaastunnet või hoopis soov kellelgi kätte maksta, näidates kõigile, milliseid eluraskusi tuleb tema pärast kanda. Aga õnnelikuks see ei tee. Kibestumine närib hinge ja kurnab välimust.

Masenduse ja ärevuse võivad esile kutsuda minevikus toimunu meenutused. Sageli on nii, et kui miski kurvastas või vihastas, siis kaldutakse seda juhtumit kujutluses uuesti läbi elama, nagu ühest korrast poleks jätkunud. Iseenesest pole möödunu meenutamises midagi taunitavat, oluline on, kuidas seda teha. Kandes minevikus läbielatud tunde praegusesse hetke, võib endalt võtta võimaluse ka nüüd, kus kõik on möödas, end hästi tunda. Sündmuste käiku tagantjärele muuta pole enam võimalik. Küll aga saab toimunut analüüsides endalt küsida, kuidas see juhtus ning mida see või teine sündmus on endaga kaasa toonud, kuidas sind muutnud, millise kogemuse võrra oled rikkam.

Käesolevast hetkest eemaldume ka meeldivate mälestustega. Ainult selle vahega, et siit võib saada positiivse impulsi edasitegutsemiseks või lohutust ebaõnnest väljatulekuks. Kuid ka möödunud õnnestumistel ei tasu liiga pikalt peatuda, muidu alaneb püüd lisa saavutada.

Nagu minevik, nii on ka eelseisvad sündmused vahel masendusmõtete ja ärevuse allikaks. Tulevikusündmuste pärast närvitsedes märkame rohkem ohte kui võimalusi. Hiljem selgub tihti, et asi polnudki ärevust väärt, aga nädal või rohkemgi on jäänud selle tõttu täisväärtuslikumalt elamata. Või mis veel hullemgi - närvitsemisega võib meelekindlus kaduda ja mõni ime siis, kui toimuva sündmuse ajal ei suudeta endast enam parimat anda.

Ärevuse kõrvaldamise tõhus viis on keskenduda sellele, mis toimub siin ja praegu. Kuidas seda teha? Suru tallad kõvasti vastu maad ja vaata ringi, nimetades mõttes kõiki asju, millel silm pidama jääb. Kui korralikult keskenduda, siis piisab juba minutist, et pea selgemaks saada, rahulikumaks muutuda ning mõtetega käesolevasse hetke tulla.

Pahatihti peidetakse hirmutavad mõtted enesesse, häbenedes oma ebaõnne või kartes teisi oma hädadega tüüdata. Olles end oma masendusetuppa sulgunud, unustatakse aga, et kellelegi teisel ei pruugi selle ruumi võtit olla. Nii võib hingesügavuses toimuv teistele märkamata jääda või hoitakse eemale seetõttu, et mitte olla liialt pealetükkiv. Igast olukorrast on väljapääs ja alati leidub keegi, kes tahab aidata, kui vaid ise veidi ust paotada ja endast märku anda.

Alaväärsuse püünistes

Mart oli just lõpetamas üht tööd, millega ta oli tulnud toime lühema ajaga, kui arvas. Hinges pulbitses enesega rahulolu ning mõtted liikusid tekkinud vaba aja sisustamise suunas. Piisas aga lühikesest telefonikõnest, et katkestada meeldivad mõtisklused ja pühkida minema hea enesetunne - töö tuli osaliselt ümber teha.

Väike tagasilöök võib vahel oluliselt kahjustada inimese enesehinnangut ja usku oma võimetesse. Meie mõtted, tunded ja enesehinnang elavad pidevalt üle muutusi. Vahel piisab kellegi teravast sõnast, vaid ühest pettumusest või väikesest äpardusest, et endale saamatu ja väärtusetuna tunduda.

Arvamus iseendast hakkab kujunema juba varases lapsepõlves. Kiituse ja laituse kaudu teadvustame oma tugevad ja nõrgad küljed. Kui meie eneseväljenduspüüdlused ei leia oodatud vastukaja ja tähelepanelikku suhtumist, siis võimegi leida, et me pole millekski võimelised. (Kõik sõltub muidugi suuresti sellest, kuivõrd oluline on meile teiste arvamus.) Alaväärsustunnetel võivad olla erinevad põhjused ja väljundid. Lastega koduperenaine võib tunda end alaväärsena, et ei osale avalikus elus samaväärselt oma vallalise sõbrannaga. Sõbrannal on jälle kripeldus hinges, et ta pole suutnud end perekonnaelus teostada. Sageli tehakse viga sellega, et ei hinnata end terviklikult, kritiseeritakse seda, mille osas teised edukamad on, ning unustatakse oma tugevad küljed ja kõik saavutused, mis igapäevaelus väga vajalikud ning seetõttu ka tavalised tunduvad.

Enesehinnangu puhul on tähtsad kaks pidepunkti:

·  millised on sinu ootused enese suhtes

·  kuivõrd hindad oma saavutusi

Kui oled võtnud liiga kõrged või kauged eesmärgid, võib tegelik saavutatu kesiseks jääda ja rahulolu endaga kipub kaduma. Lastes "ootuste latti" veidi allapoole, on saavutuseks rohkem eeldusi, need tulevad kiiremini ning nende järgi saad uusi reaalseid eesmärke seada.

Enesega rahulolematust ja psüühilist pinget tekitavad ka ebaselged tulevikuplaanid. Tegeldes kord ühe, kord teise asjaga, kuid midagi lõpule viimata, võib juhtuda, et eesmärkide ähmasuse tõttu polegi tahet midagi tõsiselt ette võtta või lõpuni viia.

Mida laiem on teadlikkus iseendast, seda paremini suudad mõista teisi. Mida mitmekesisemalt oskad lahti mõtestada iga olukorda, seda rohkem märkad erinevaid võimalusi.

Gümnaasiumis õppiv kena välimusega noormees ilmutas koolitöös suurt kohusetundlikkust ja tema saavutused olid hinnatavad. Samal ajal oli ta suhtlemisel häbelik ja saamatu. Kartes, et ta ei oska hästi tantsida, tundis ta end pidudel ebakindlalt. Kuivõrd peoõhtuil näisid neiud eelistavat hea tantsuoskusega noormehi, loobus noormees üldse tantsuõhtutel käimisest, tõmbus omaette ja tundis end alaväärsena.

Alaväärsustunde allikas on mingi äpardumise, ebaõnne või pettumuse järel üha uuesti korduv negatiivne enesesisendus: olen saamatu, igav, kõrvalejäetud jne. Et enesekindlust taastada, tee endale väike mööndus ning vaata mingit kibestumist ja alandust põhjustanud juhtumeid ja iseend nende keskel ainukordse konkreetse minevikulise nähtusena - ma olin selline, seekord ma ei saanud hakkama, sel õhtul teised ei hoolinud minust jne. See annab sulle vabad käed edasise suhtes - võid tulevikus muutuda teistsuguseks, kui tahad ja selleks vaeva näed.

Alaväärsuse pingetest vabaneda aitab otsustav ei enese lõputule võrdlemisele teiste, (sinu meelest) teatud alal edukamatega. Pööra tähelepanu oma tugevatele külgedele ja neile võimetele ja võimalustele, mis paljudel teistel puuduvad. Tihtilugu ei märka me alaväärsustundest kammitsetuna oma loomulikke eeliseid.

Soovid tegelikkuse taustal

Üheks sagedaseks psüühilise pinge allikaks on soovide konflikt.

Keskealine mees hindab oma abikaasas töökust, säästlikkust, korraarmastust ja toiduvalmistamise oskust, kuid teda häirib, et naine on tundekülm ja kinnine. Abielumehe sõbranna on emotsionaalne ja seltskondlik, kuid samas pillav ja liiga mugav koduseid toimetusi tegema. Mehel on oma naisest raske lahku minna, sest nii head perenaist ja koduhoidjat sõbrannast pole loota. Samas igatseb mees erutavat lähedussuhet ja aktiivsemat seltskonnaelu.

Tihti kiputakse olukorras, kus valida tuleb kahe võimaluse vahel, millest mõlemad toovad kaasa ebameeldivusi, otsuseid edasi lükkama. Vahel on see mõistlik - aeg teeb oma töö või lahenevad asjad soodsalt kellegi teise algatusel. Ent kestvam elu pingekoorma all mõjub üsna muserdavalt. Ka mitu meeldivat pakkumist samaaegselt võivad pingeid kaasa tuua, kuid otsustada on lihtsam, sest valitakse ju mitmest heast parimat.

Soovide konflikti põhjuseks on eesmärkide ähmasus. Tasub korraks aeg maha võtta ja järele mõelda, mida ma tegelikult tahan ja kuhupoole püüdlen. Kui oma soovid, vajadused ja eesmärgid selginevad, tulevad ka mõistlikud otsused