Perestress

Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust:

·  see haarab vähemalt kaht ühe pere liiget;

·  seda iseloomustavad konfliktsed ootused üksteise käitumise suhtes:

·  puudub ühine optimistlik "legend" pere koostoimimisest ja elustiilist.

Perestressi tekkes mängivad olulist osa partnerite lapsepõlvekodu mõjud, koolitus, kultuurikeskkond ja rahvuslikud eripärad, aga ka hetkeolukorrad - mingi ootamatu sündmus võib partnerid ühendada või eraldada.

Arvatakse, et mida paremini inimene kohaneb pereeluga, seda paremini tunneb ta ennast ka ühiskonnas kui tervikus. Ometi ebaõnnestuvad tänapäeval 2-3 perekonda neljast: on peresid, kus vanemad halvustavad teineteist laste armastuse saavutamiseks, paare, kes vaikivad või põgenevad kumbki eri seltskondadesse, selle asemel, et probleemid lahti rääkida või korralikult tülitsedagi, on peresid, kus vanematevahelised lahkhelid ilmnevad lapse tervisehädade või kooliprobleemidena.



Milles perestress väljendub?

Millal võib aru saada, et midagi on viltu, et tegu pole mööduva pahuruse, väikese sõneluse või kerge tüliga? Eks ikka siis, kui iga sõna, mida üks ütleb, ja iga tegu, mida ta teeb, hakkab teisele närvidele käima, kui koostegemisel asjad ei edene ja ikka kisub riiuks; kui parema meelega tõmbutakse eraldi toanurka ja peidetakse end ajalehe taha; kui teiste perede elus tundub kõik parem, olgu see siis korter, auto, muru, mööbel või kass; kui abikaasa paistab hoolimatu või igavana ning teiste kaasad vaimukad, huvitavad ja säravad; kui lapsed tunduvad "ei tea kelle käest saaduna" jne.

Pereõnne ei määra sellest romantiline unelemine (mis tõepoolest tõstab perekonna väärtust unistaja enda silmis), vaid argielu pingete ja muredega toimetulek.

Perestressi põhjused

Rahapuudus. Üheks sagedasemaks stressi põhjuseks peres on rahapuudus ja sellest tulenevalt halvad elu- ja olmetingimused ning aineline kitsikus. Kuigi väidetakse, et rikkus ei tee õnnelikuks, püüdlevad paljud pered sellise elustandardi poole, mis vastaks vähemalt tutvusringkonna keskmisele. Majanduslikke raskusi tasakaalustab pereliikmete mõistev, leplik suhtumine olukorda ning positiivse programmi olemasolu selle kohta, kuidas ja millal olud paranevad.

Oluline on ka oskus luua ühine legend sellest, millised eesmärgid on pere praegusel arenguetapil tähtsamad ning millised väärtused olulisemad, ja neist koos rõõmu tunda. Meenutagem, et kunagi on eesti peredes olnud au sees arvamised: vaene, kuid puhas; kulunud riietuses, kuid haritud.

Aili ja Peeter õpivad mõlemad kõrgkoolis, elavad ühetoalises üürikorteris ega saa oma vanemailt märkimisväärset abi. Pärast seda, kui perre sündis poeg, hakkas korterikitsikus veel enam tunda andma. Ent teineteisesse kiindunud abikaasad teavad, et säärane kehv elujärg on ajutine: paari aasta pärast, kõrgkooli lõpetamise järel, võtavad nad eluasemelaenu ja hangivad elus esimese oma korteri.

Lahkarvamused raha kulutamise osas vallandavad tihti perekonnatüli, kuigi probleemid peituvad tavaliselt hoopis sügavamal. Enamasti on naisele tähtsam, et mees sisendaks turvalisust ja kindlust ning looks kaitstuse tunde. Mehele on olulisemad naise usaldus ja tunnustus ning positiivne hinnang tema püüdlustele.

Ebaühtlane töökoormus. Pereliikmete suhetesse tekivad pinged siis, kui üks tunneb, et ta ebaõiglaselt mitme eest töötama peab või kui kodutööde koorem valdavalt vaid ühe õlule langeb. Näiteks kui perre ilmub laps, suureneb mehe materiaalse vastutuse koorem ning ta võib pikki tööpäevi tehes end üle kurnata. Naine, kes üksinda kodus askeldab, tahaks mehe koju saabudes suhelda, kuid tihti on mees selleks päevast liiga tüdinud ja väsinud. Kui lapsepuhkusel olev naine püüab kõik kodutööd oma õlule võtta ning mehel ja naisel ei jää enam piisavalt aega teineteise jaoks, võivad abikaasad üksteisest võõrduda, selline peresisene tööjaotus harjumuseks saada ning sellest tekkivad pinged ja probleemid olude muutudes perekriisiks lahvatada.

Ebaühtlase töökoormuse klassikaliseks näiteks on see, kui keegi peres tuhkatriinu kombel aina küürib ja koristab ning siis väsinult ja tülpinult teistele etteheiteid tegema hakkab. Probleemi aitavad leevendada nii ootamatud meeldivad üllatused "tuhkatriinule" kui ka ülesannete jaotuses kokku leppimine (ning selle lepingu täitmise järgimine). Mõned pered koostavad koguni sellealased lepingud, mille sisu vastavalt elu muutumisele aeg-ajalt üle vaadatakse. Ja muidugi tuntuim võte: leida aega omavaheliseks mõttevahetuseks ning ühise tuleviku arutamiseks.

Ootuste konflikt. Igal pereliikmel on teatud ootused selle kohta, kuidas teised käituma peaksid. Arusaamised sellest võtavad mees ja naine kaasa oma lapsepõlvekodust ning need võivad vahel üsna vastandlikeks osutuda: see, mis ühele näib endastmõistetav, tundub teisele tüütu norimise ja riiu-kiskumisena (tüüpiline näide - kus peaksid seisma kellegi sussid). Kokkuleppimine ja sallivus pisiasjades loob oskuse ja harjumuse ning soodsa pinnase ka suuremad asjad rahulikult ära klaarida.

Vastastikuste ootuste tahtmatu või tahtlik eiramine võib aset leida ka isiksuslike erinevuste või lihtsalt erinevate vajaduste pinnalekerkimise korral. Kui viimasel juhul on konflikt üsna lühiajaline ning lõpet enamasti kompromissiga, siis esimese puhul on lugu veidi keerulisem. Mõned näited:

·  tähelepanematus: mees ei märka, et naine on endale uue kostüümi ostnud, ning unustab komplimendi tegemata;

·  pedantsus või korratus: peres on alailma sõnelused korda nõudva ise ja teismeliseeas tütre vahel, kes loobib asjad sinna, kuhu juhtub;

·  jutukus-kinnisus: mees peab naise lobisemist tüütuks, naine aga mehe sõnakehvust ükskõiksuseks;

·  seltsivus-eraklikkus: naine tahaks pidudel ja tuttavatel külas käia, endale külalisi kutsuda, mees eelistab kodus millegi kallal nokitseda.

Esimesel juhul võib olla tegemist mehe liigse hõivatusega, huvi vähenemisega naise vastu või lihtsalt hajameelsusega. Aitab naise väike kavalus ja flirtimine, millesse on peidetud sõnum: kas sa ikka märkad mind? Pole paha korraldada töölt koju saabuvale mehele mõni vallatu üllatus, näiteks teha endale Pipi patsid.
Teisel juhul on tegemist tütre loomuliku ealise arengu iseärasusega. Tasuks kehtestada kokkulepe, mitmel korral nädalas ja millal on hädavajalike olla "korralik täiskasvanu" ja asjad kokku korjata.
Kolmanda näite puhul võib olla tekkinud mõra naise ja mehe suhetesse, mida kumbki püüab lahendada oma meetoditega: naine tahab meest küsimuste ja lobisemisega "lahti muukida" ning talle lähemale jõuda, mees püüab võtta aega omaette mõtlemiseks. Mehed ja naised reageerivad stressile erinevalt. Naised soovivad asjast lõputult kõnelda, kuni lõpuks mure enesest välja ja probleem endalegi selgeks saab räägitud. Mehed tahaks asja omaette läbi kaaluda ning siis ettevaatlikult leitud lahendusvariante proovima hakata.
Neljandas näites kirjeldatu peegeldab vastandlikke isiksuse omadusi. Kooselu sõlmitakse tihti just täiendprintsiibil, sest enesega väga sarnane partner võib mõnele (või ka mõnel eluperioodil) tunduda igav, põhjalikult erinev aga olla salapärane ja köitev.

Elu on täis näiteid selle kohta, kuidas alalhoidlik Kodukana komistab kergemeelse Ringitõmbaja otsa, teravkeelne Sadist leiab solvuva loomuga Masohhisti, aktiivne ja tegus hangib partneriks paindliku ja alistuva. Suhete alguses laabub kõik suurepäraselt, sest vastastikku täiendatakse teineteist. Tähtsad on ühtesulamine, usaldus ja avatus, valmisolek kohaneda. Kuid kooselu edenedes eraldutakse vähehaaval teineteisest ning suhted hinnatakse ümber. Sel perioodil on oluline võtta aega teineteisega olla ja oma vajadustest rääkida, et nii ennast arusaadavaks teha kui teist mõista.

Eripärade tunnistamine, nendest hoolimata kooselu jätkamist võimaldava ühisosa leidmine ning partneri positiivsete ja meeldivate joonte esiletõstmine võivad paarisuhte arendada teineteist tunnustavaks partnerlus- ja sõprussuhteks, milles on ruumi nii eraldamiseks kui lähenemiseks ning ka valmisolekut enda muutmiseks partnerilt muutumise nõudmise asemel.

Väärtuste kokkusobimatus (see, mida pidada elus õigeks, mida valeks, mis on kummagi jaoks naljakas, mis traagiline, milliseid põhieesmärke elus järgida, mis on tõeliselt huvitav jne.) võib anda esmaseid märke juba armumistuhina möödudes ning muutub lausa alarmeerivaks abikaasade teineteisest võõrdumisel (elatakse küll koos, kuid n.ö. paralleelselt - ühiseid huvisid, tuttavaid ja tegevusi jääb ühe vähemaks).

Huvide-arusaamade ja väärtuste sobimatus lõhub pere ning võib pere ühtsust kahjustada suurte muutuste ja kriiside järel. Nii mõnigi katkestab sel puhul oma partneriga suhte, kuid on õnnelikke, tormilist elu elavaid paare, keda tulised vaidlused lähendavad ja ühendavad.

Konfliktid. Tõsised kokkupõrked, millega kaasneb vastastikune süüdistamine, solvumine ja vimm, kahjustavad tugevasti peresuhteid. Samas on väikesed vaidlused ja pisikesed peretülid mõne paari jaoks otsekui haarav kodune rituaal (pärast äikest on õhk puhtam ja selgem). Lühikesed vihahood ja oma õiguste eest seismise ägedus võivad tunduda mõjusalt võluvad, kummatigi tõlgendavad paljud vaidluse käigus tärkavat erutust erootiliseks. Veelgi enam sütitab partnereid ühiselt kellegi vastu või millegi eest võitlemise erutus, mis taas võib erootilist veetlust lisada ja naudingut suurendad.

Truudusetus. Parafraseerides lihtsakoelist ütlust "truudus on juhuse puudus", võib öelda, et turuudusetus on juhuste kokkulangemine. Selle tekkele aitavad kaasa rahulolematus eluseltsilisega, seksuaalne rahuldamatus, hingeline üksindus ja muidugi vaba veetleva naise või huvitava mehe silmapiirile kerkimine. Truudust kalduvad enam murdma need, kes ei suuda sõlmida püsisuhet täiskasvanu tasandil ning kipuvad partneris nägema kas kaitsvat vanemat või hooldamist ootavat last. Ka varajases lapsepõlves kogetud hülgamishirm suurendab truudusetust: tekib irratsionaalne püüd "ennetada" partneri kõrvalhüpet iseenda omaga. Partneri petmine võib olla ka oma sisekonflikti lahendamise ja elupingete väljaelamise üheks viisiks, põgenemiseks suhetes peituva valu ja iseenda eest. Truudusetuse soodustamises on oma osa ka neil erootilistel ahvatlustel, millega ajaviitetööstus meid pidevalt provotseerib.

Lohutuseks (kuid mitte lahenduseks) võib naise jaoks olla teadmine, et meestele tähendab pereelu üht ja teised naised hoopis teist, niisiis kaht erinevalt väärtustatud ja käsitletavat maailma. Mehele võiks lohutust anda teadmine, et naise truudusemurdmine on tihti pelk tuju, seiklus või ühekordne kättemaks, vahel aga ka varjupaiga otsing kasvava üksinduse peletamiseks. Mõlemal juhul aitab asjade rahulik selgeksrääkimine, soovitavalt siis, kui kired on pisut jahtunud (kokkukeedetus suppi pole tuliselt mugav süüa). Mõnikord on abi ka vanarahva tarkusest: tark abikaasa ei räägi kõike, mida teab, teisele välja. On ju juhusliku kõrvalehüppe ja pikema suhte vahel selge vahe.

Igas abielu on jahenemise perioode, kus eluseltsilise jaoks ei jätku hingesoojust ega mõistvust, kirglikkusest kõnelemata. Kui siis kellegagi flirditakse või kergelt armutaks, ei tähenda see veel, et abikaasadevaheline suhe oleks katkenud. Kui neid julgustab teadmine, et teineteist maha ei jäeta ja kumbki pool partnerit austab, kannatab suhe välja ka armumishoo. Tekkinud olukord esitab samas väljakutse oma paarisuhte erootilise külje värskendamiseks: elu tuleks korraldada nii, et leitaks enam ühist aega teineteisele ja nauditakse kahekesi olemist.

Mõnikord võib truudusekriis saada abielusuhte täiustamisele kaasaaitavaks jõuks. Truudusekriisist aitab üle selle meenutamine, et abikaasad ei saa kunagi pakkuda teineteisele kõike, mida üks mees või naine suudaksid vastastikku pakkuda.

Selleks, et paarisuhe võiks elada ja areneda, vajame oma abikaasale lisaks ka teisi inimsuhteid ja sõprust vastassugupoolega. Abielus peaks kindlasti säilima ka teatud privaatsus: kirjad, päevikud, harrastused, sõbrad.

Kui tõesti abieluvälise suhteta toime ei tulda, võiks õpetust võtta prantslaste sellealase eetika koodeksist:

·  Suhe on kahe inimese omavaheline asi, sellest ei räägita kõrvalistele isikutele.

·  Oma meest/naist ei halvustata ega räägita taga. Kui seda on tehtud, on teist reedetud ja ennast alandatud.

·  Täiendav liit sõlmitagu kindlas teadmises, mida see olemasoleva suhtega võrreldes juurde annab. Naised otsivad sagedamini hellust, mehed tunnustust ja seksuaalset mitmekesisust.

·  Suhet ei sõlmita sama tutvusringkonna piires: parem kui rivaalid ei tunne üksteist.

·  Suhe lõpetatakse kohe, kui see avalikuks tuleb ja kui selgub, et see kellelegi osapooltest valu teeb.

Koduväliste pingete väljaelamine perekonnas
Kodu ja perekond on sageli koht, kuhu tullakse tööl ja koolis, tänaval ja ametiasutustes kogutud igapäevasuhtlemisest tulenevaid pingeid välja elama või lohutust ja abi küsima. Teistel peab siis jätkuma meelekindlust kaaslase paha tuju välja kannatada või ta ära kuulata ning tarkust mitte "tuld võtta" ja tühjast tüli tõsta. (Vt. ka peatükki 2.1, kuidas aidata kaaslasel halvast tujust üle saada.) On ju üsna loomulik, ümbritsev mõjutab meie meeleolu. Kodu on sageli paraku ainuke koht, kus lubatakse enesele olla "mina ise". Loomulikult ei tähenda see kõikelubatavust, küll aga pereliikmete vastastikust usaldust ning sisendust, et suudetakse üksteist välja kannatada, ükskõik mis ka ei juhtuks. Juba ainuüksi see teadmine tasakaalustab ja aitab ebaõnnestumistest kergemini üle saada. Pere mikrokliimas kajastuvad paratamatult selle liikmete individuaalsed üleelamised ja pettumused.

On oluline, et pere toetaks just siis, kui mujal asjad halvasti kipuvad minema.

Mehest, naisest ja 16-aastasest neiust koosneva pere ellu sigines stress tütre õnnetu armastuse pärast. Poiss, kellega ta peol kohtumise järel mõned korrad väljas käis ja kellesse ta armus, ei teinud temast peagi enam väljagi ja hakkas tagatipuks tüdruku sõbratariga flirtima.
Tüdruk tundis, nagu oleks ta korraga kahest lähedasest inimesest ilma jäänud. Ta muutus kärsituks ning pahuraks. Ema püüdis tütart korrale kutsuda, kuni tekkisid omavahelised sõnelused. Pärast pikki jutuajamisi isaga elust ja inimestest ning kolmekesi teatris käimisi hakkas pere uuest kokku hoidma ning tütar oma vanemaid varasemast märksa enamgi hindama.

Pereelu kriisid
Teadmine, et ükski peresuhe pole stabiilne ja lõplik, aitab kooselu kriise ületada ja muutusteks valmis olla. Pereelus on perioode, millega paratamatult kaasneb suurem või väiksem stress.

Oma pere loomine. Laste iseseisvumine ning mehe-naise liitumine paarisuhetesse eeldab vanematekodust sõltumatuks saamist. Alati polegi see nii kerge, nagu algul tundub. Näiteks siis, kui sõltutakse vanemaist materiaalselt, elatakse nendega ühe katuse all või kui üks mehe või naise vanematest noorte elu liialt juhtida tahab.

On loomulik, et elu edenedes muutub põlvkonniti üsna kiiresti ka inimeste elustiil. Loodavasse peresse toob kumbki pool kaasa oma lapsepõlvekodu peresuhete eeskuju, millest tuleb kokku panna oma pere ainulaadne toimimismall. Muutunud aeg ja tegevused võivad tingida vanematest hoopis erinevad peretavad. Noorel perel peab jätkuma nii otsustavust uue pere tavades kokku leppida kui ka tarkust need nii ellu viia, et abikaasad üksteise poole hoiavad ning põlvkondade vahel siiski vastastikku toetavad ja südamlikud suhted säilivad. Õnnetuseks tundub aga pea iga põlvkonna vanematele, et neil on õigus ja vahel koguni kohustuski noorte elu korraldada ja neile elustiili osas ettekirjutusi teha. Küllap saab seda paratamatult esinevat vastuolu tõlgendada elu väljakutsena noortele nende kiindumuse tugevuse ning vanematele nende kasvatuse tulemuslikkuse testimiseks.

Lapse sünd. Kui naine ootab last, tuleb mõlemal poolel muutuda. Naine, kelles areneb tema organismi hormonaalset tasakaalu segi paiskav uus elu, pole alati sugugi vaid õnnelik ja tänulik. Kui mehel on eelneva kooselu jooksul õnnestunud harjuda naise menstruaaltsükli muutustega kaasneva tujukuse, kurvameelsuse või masendusega, siis nüüd peab ta valmis olema selle kõige intensiivistumiseks. Naine võib karta, et ta muutub mehele ebahuvitavaks, ta võib hirmu tunda nii lapse sünni kui oma toimetuleku ees emana. Seetõttu ootab ta senisest enam tähelepanu ja toetust. Ning seda tihti just olukorras, kus seksuaalne lähedus pole enam nii nauditav.

Lapse sünd toob kaasa suure hulga uusi kohustusi, muudab pöördumatult kogu pere senist elu. Ematunded ei teki korrapealt, lapsega peab harjuma ning ta nõuab alguses kogu ema tähelepanu endale.

Mees võib tunda end liigsena, sest ta ei oska nii väikse lapsega veel kontakti saada. Kuna ema on lapsega hõivatud, põgeneb mees tihti töösse. Värskele isale võib näida, et ta on vaid raha ja muude heade asjade kojutassija, värske ema võib tunda end süüdlasena.

Kui nüüd teineteisest kaugenetakse ning kumbki ei oska leida teed teise juurde, kannatab kogu pere. Naine ootab, et mees pööraks tähelepanu nii talle endale kui nende lapsele. Kui toetus jääb tulemata, on oht, et kannatab ka laps, sest tema heaolu sõltub eelkõige ema lähedusest ja turvatundest, ema heaolu aga omakorda mehe armastusest tema vastu. Kui kriis läbitakse edukalt, on see üks õnnelikumaid perioode pere elus: nauditakse ühtesulandumist ning imetletakse armastuse ülimat tunnistust – oma last. Erootiline köitvus võib saavutada maksimumi.

Lapsed käivad lasteaias. Laste suundumine kodust väljapoole paneb proovile paarisuhte kindluse. Kui lastele tekib uusi tähtsaid suhteid peale vanemate, võivad vanemad hakata konkureerima lapse armastuse nimel. Sageli kaob selleks ajaks ka paarisuhte esmane värskus ja võlu. Pealegi võimaldab lapse lasteaeda minek vanemaile eelneva perioodiga võrreldes veidi suuremat vabadust ning see võib soodustada partnerite eraldumist ja iseseisvuspüüdu.

Soovitakse elu täiuslikumalt tundma õppida, kuid need tahtmised võivad olla üsna erinevad. Kummalgi on palju selliseid vajadusi, mida suhe partneriga rahuldada ei võimalda, ning nõnda võibki juhtuda, et kumbki hakkab käima oma rada. Suhted hinnatakse ümber ning kooselu võib puruneda, kui eraldumist ei mõisteta loomuliku iseseisvumisena ning üksteisele ei jäeta loomulikku hingamisruumi.

Paljud abielud lahutatakse just 5-7 kooseluaasta järel. Kriisi eduka kulgemise korral asendub abielu algusaastate ühtesulandumine kahe üksteist toetava, kuid suhteliselt sõltumatu partneri suhtega.

Kooliealiste lastega pere. Lapse kooliminek toob kaasa kohustuste ja vastutuse kasvu kõigi pereliikmete jaoks. Juhul kui rollijaotuses kokkuleppele ei jõuta, läheb õhkkond peres närviliseks ning esile kerkivad probleemid, mis seni nagu tuli tuha all on hõõgunud.

Murdeealiste lastega pere. Kui murdeealise iseseisvumist ei suudeta toetada, on tagajärjeks lapse protest ja mäss või liigne sõltumine vanemaist ja abitus. Oluline on, et sel perioodil kujuneksid vanemaist lastele sõbrad ja delikaatsed nõuandjad.

Keskealine pere. Kui lapsed maailma laiali lähevad, jääb paar jälle kahekesi. Kaks vananevat inimest, keda võib hirmutama hakata füüsilise ja seksuaalse võimekuse vähenemine, peavad õppima teineteisele toetudes hakkama saama.

Kui lapsed on kujunenud tasakaalukeeleks vanemate vahel või olnud ühe või teise abielupoole liitlaseks peretülides, aidates nii eelnevatest kriisidest välja tulla, võib paarisuhtesse tagasitulek raske olla. Sellesse perioodi jõudnud paaride hulgas sagenevad lahutused. Põhjusteks on oskamatus või tahtmatus kahekesi jäädes oma elu ümber korraldada ning püüd nooremaid partnereid valides vananemist peatada. Meest võib hirmutada mõte vanaisaks saada, naist vallata masendus.

Vananev pere. Aega, mil küpsed elukogenud inimesed võiksid nautida teineteise kõrval elatud aastate jooksul talletatud elutarkust ja üheskoos kauneid mälestusi heietada, võib tumestada halvenev tervis, hirm elukaaslast kaotada ning paratamatu surma eelaimus. Sel ajal on tähtis osata väärikalt aktiivsest elust eemale tõmbuda.