Stress ja vaimne koormus

Tunnustatud on seisukoht, et stress soodustab ohtlikke südame-veresoonte haigusi ning nõrgendab immuunsüsteemi. See aga soodustab infektsioonhaiguste ja kasvajate teket (vt Sarafino, 1994). Seega peaks ülemäärast stressi igati vältima ning ainult juhtudel, kui see tööl pole võimalik, kasutama meetmeid väljaspool tööaega.

Üks ergonoomika eesmärk on kujundada tegevust ja kõiki töötingimusi selliselt, et viia miinimumi mittevajalikku stressi.

Inimesed ütlevad, et see või teine asi tekitab neis stressi. Sõna stress kasutatakse mitmetähenduslikult. Seda on raske defineerida. Seetõttu soovitatakse vahel terminit stress üldse vältida. Üks levinumaid stressi määratlusi teaduses on stressori kaudu. Stress on vastus stressorile. Sellisel juhul kõik asjaolud, mis põhjustavad pinget inimese psüühikas või füsioloogilistes funktsioonides, on stressorid. Stressil on seejuures ka positiivne efekt, ta ergutab tööd tegema.

Kuna mõni pingutus mõjub soodsalt, teine aga ebasoodsalt, kasutatakse ka termineid eustress ja distress. Esimene on organismile kasulik, teine mitte. Kuid ka see käsitlus pole puudusteta, kuna see, mis on ühele stress, võib olla teisel distress. Mõnevõrra selgust loovad autorid, kes psühholoogiliste ja füsioloogiliste vastureaktsioonide puhul kasutavad terminit pinge (strain), jättes stressi välisfaktori iseloomustajaks.

Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed ja mitmesugused olukorrad.

· Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt haigus või tervisehäire. Stressi võib tekitada eesmärkide konflikt.

· Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas töökaaslane ja pereliige, näiteks kirja puudumine sõbralt või pereliikme haigus.

· Stressoriteks võivad olla mitmesugused olukorrad, näiteks sisenemine tundmatusse või tugeva müraga ruumi, loengupidamine, sõit lennukiga, automootori rike.

Stressi tööl põhjustavad mitmesugused tegurid.

· Tööülesanded võivad olla konkreetsele inimesele liialt rasked.

· Halvad töötingimused: füüsikalised töötingimused, halb psühhokliima, tunnustuse puudumine ülemuse poolt, töökoha kaotamise oht.

· Inimene hindab oma suhteliselt normaalseid töötingimusi raskeks, tunnetab enda sobimatust.

· Vastutustunne. 

Toimingud, mis viivad stressini, sisaldavad seega kognitiivse (tunnetusliku) hindamise protsessi, mis koosneb esmasest ja teisesest hindamisest:

1. Kas nõudlus ohustab enda heaolu?

Kui inimene puutub kokku potentsiaalsete stressoritega, püüab ta esmalt hinnata nende mõju tähtsust endale.

2. Kui ohustab, kas tulen toime?

Teisene hindamine järgneb esmasele kas vahetult või hiljem. Kui nähtavasti ei tulda toime või stressorid ei allu kontrollile, on stress tugev. Seega on oluline optimism ja sotsiaalne toetus.

Nii esmane kui teisene hindamine ei ole objektiivne, ei vasta täpselt tegelikkusele, sõltudes subjektist.

Seega on stress ja tunnetus tihedalt seotud. Ühelt poolt mõjutab stress tunnetust, teiselt poolt mõjutab tunnetus stressi. Viimane on sageli suure tähtsusega. Nt kui meestöötaja näeb talle meeldivat naiskolleegi vestlemas mõne noormehega, võib see temas kutsuda esile stressi.

Stressiga kaasnevad füsioloogilised muutused. Inimene, kes on tundnud hirmu või erutust, teab, et sel ajal südame löögisagedus ja higieritus suurenevad ning hingamine tugevneb. Adaptiivsed muutused stressi puhul on organismi füsioloogiliste süsteemide adekvaatne vastus ohule. Osa organismi reaktsioone on spetsiifilised ja osa mittespetsiifilised, analoogilised kõigis stressisituatsioonides. Suur tähtsus on suprarenaalnäärmete sekretsioonil.