STRESSI ALLIKAD: October 2012

Monday, October 15, 2012

Youtube video: "Stress management: Deep breathing for stress reduction" : http://www.youtube.com/watch?v=MaeghHngo14

Veel netilehekülgi stressiga toimetulekuks

STRESSIGA TOIMETULEK IDAMAISTE HARJUTUSTEGA

(http://kodu.neti.ee/~ok003a/zhongyi/stress.html)

LOOMAD KONTORIS –HÜVASTI STRESS

(http://sekretar.ee/Print.aspx?PublicationId=1c4d412b-2b1c-4fb2-bd01-d07fe42b8b41)

LÄBI RASKUSTE TÄHTEDE POOLE

(http://www.minueesti.ee/?leht=321,348,352&mID=275)

Isiksuseomadused ja toimetulek stressiga

Isiksuseomadused ja toimetulek stressiga

Isiksuseomadustes väljendub inimeste kordumatus, mis avaldub tema mõtetes, tunnetes ja tegutsemistes. Kord välja kujunenud, on need üpris püsivad ja raskesti muudetavad. Isiksuseomadustel on ka oluline mõju sellele, kuidas keegi pingeid üle elab ja kuidas stressiolukorras käitub.

Järgnevalt on välja toodud need isiksuseomadused, millel on leitud seos pingetaluvusega.

Ekstravertsed ehk suhtlemisjulged ja väljapoole suunatud inimesed on üldiselt vähem tundlikud välismõjude suhtes. Erinevalt endassetõmbunud introvertidest on neile stressi korral omane positiivne mõtlemine ning kohene tegutsemine. Ekstraverdid oskavad ka kergemini oma ebaõnnestumisi ühel alal mingis teises valdkonnas kompenseerida.

Optimismiks nimetatakse eelsoodumust oodata positiivseid tulemusi kõigis eluvaldkondades. Haigusest paranemine või majanduslikust kitsikusest jagusaamine läheb kergemini neil, kes oskavad oma meeleolu ülal hoida ning käegalöömisest hoidudes ise enda käekäigu eest hoolitsevad.

Avatus uuele on isiksuseomadus, mida iseloomustavad rikas kujutlusvõime, uudishimu ja lai huvidering. Sellised inimesed kasutavad sageli huumorit pingetest vabanemiseks. Uued olukorrad on nende jaoks huvipakkuvad ning sellega kaasnev pinge nauditav.

Stressiga toimetulekut võivad soodustada ka leplikkus (puudub harjumus viriseda) ja kohusetundlikkus (sisemine vajadus ka negatiivsed ülesanded korralikult täita).

Ka stressi puhul räägitakse karastatusest, mis vähendab osavõtlikkust stressile. Karastatus on liittunnus, mille aluseks on kolm omadust:

· valmisolek võtta keerukaid ja raskeid sündmusi kui võimalust end proovile panna;

· sügav kaasahaaratus tegevusest, mille taustaks on veendumus oma tegutsemise tähtsuses;

· kontrollitunne ehk üldine ootus, et ettevõetud tegevus viib teatud kindla tulemuseni. Kontrollitunde puududes kinnistub inimeses arusaam, et ta on väliste mõjude meelevalla all, olukorras, kus sihikindel tegutsemine ja jõupingutused ei anna rahuldavat tulemust.

A-tüüpi käitumismudel kui ohutegur. Ameerika kardioloogid M. Friedman ja R. Rosenman märkasid oma uuringutes, et teatud isiksuseomadustega inimesed on stressile vastuvõtlikumad ja neil esineb sagedamini südame- ja veresoonkonnahaigusi. Sellist omaduste "potentsiaali" hakkasid nad nimetama A-tüübiks.

A-tüüpi isiksuse käitumist iseloomustavad järgmised kolm koos esinevat tunnust:

1. Ajahäda

· alati kellaga pahuksis

· tegeleb korraga mitme asjaga

· ärritub liiklusummikus ja järjekorras oodates

· teistega suheldes kärsitu

· muutub rahutuks, kui tal pole midagi teha

2. Võitluslikkus

· püüab alati võidu peale välja minna

· väga enesekriitiline

· mõõdab elu materiaalsetes väärtustes

· ei oska saavutatust rõõmu tunda

3. Viha ja vaenulikkus

· tunneb viha nii ümbritseva kui enese vastu

· usaldamatu ja põlglik teiste suhtes

· ilmutab tihti kadedust ja kiivust

Terviseuuringud on näidanud, et vaenutsemine on sageli seotud viletsa tervisega. Sellel on omad põhjused. Vaenulikud inimesed reageerivad kergesti, viivad end asjata pingesse ning kurnavad sellega oma organismi kiiremini ära. Teiseks püsib neis tekkinud erutus kauem, mistõttu maharahunemine võtab aega. Vaenulikkus võib väljenduda ka karmis enesekriitikas ja enda armutus tagasundimises. Inimesed, kes ei ole vaenulikud, ei kahjusta oma tervist, töötades puhkamata pikki tunde. Ambitsioonikas ja võistlev võib olla ka tervislikul viisil, ilma küünilisuse ja vihata. Seega oleks mõistlik oma käitumistavasid jälgida, ja kui tarvis, siis muuta.

Hakka stressile vastu !

On inimesi, kes väidavad, et "stressi vastu aitavad dressid," kuid kõigi kohta see siiski kahjuks ei käi. Sellegipoolest saad stressi võib seljatada, kui asjaga tõsiselt tegelema hakkad. Allpool on toodud neli probleemi ja ka neli võimalust need lahendada.

1. Minu oskustest ega jõust ei jätku.

Tunnen, et ei saa enam tööga hakkama. Stressikoorem muudkui kasvab, sest kasvab ka tegemata jäänud tööde hulk, reede õhtuks ei saa ma oma töölauda enam iialgi puhtaks. Kui ühe asjaga lõpule jõuan, ootab nurga taga 5 tegemata asja. Nii ei saa ma pea kunagi tunda rõõmu lõpetatud tööst, kuid kardan töökohta kaotada ja üritan asjad enam-vähem järje peal hoida. Arvan siiski, et tegelikult on mul tööülesandeid liiga palju.

Lahendus:

Korralda oma töö ümber.

Igaüks, kes tunneb, et tuleb oma elu ja tööga toime, suudab hakkama saada ka stressiga. Kui hoolikalt järele mõelda, siis on pea alati võimalik oma tööasju ratsionaalsemalt korraldada. Töö peab pakkuma rahuldust, vastasel korral tuleb otsida uus tegevusala.

2. Ma ei saa sellega hakkama.

Psühholoog Philip Zimbardo USA Stanfordi ülikoolist on uurinud minavõimekust, s.t seda, kuidas inimene saab hakkama ülesannetega, mis ta on endale seadnud. Ka väga andekas inimene, kes seab enda jaoks lati madalale, elab säästurežiimil, ta ei julge võtta riske ega näidata, mille kõigega ta hakkama saab, kui vaid soovib. Selline inimene võib sahtlisse kirjutada suurepäraseid teoseid, kuid ei julge neid kellelegi näidata. Ebakindel inimene mõtleb tööl alati kõigepealt sellele, mida teised minust arvavad ja et tema ideed on kindlasti kehvad.

Lahendus:

Julgen üritada.

Erilised ja loovad ideed nõuavad kõrget minavõimekust. Peab endasse uskuma ja oma mõtted valju häälega välja ütlema. Andekas ja kõrge minavõimekusega inimene ei mõtle öelda, vaid alati ütleb, ja tal on ükskõik, mis teised sellest arvavad. Tänu julgusele ja pealehakkamisele saab ta kogeda õnnestumisi ja kolleegide kiitust.

Kui hakata peale vähehaaval, tekib julgus öelda ja teha, tõuseb enesehinnang ja kasvab usk oma võimetesse, väheneb stress.

3. Annan endast kõik, kuid sellest ei piisa.

Kõige rohkem stressi põhjustavad inimsuhted. Ega kõigiga peagi sõber olema, kuid ka nn raskete inimestega saab hoida asjalikke suhteid. On tähtis tunda, et saad tagasi niisama palju, kui ise annad. Kui tunned, et oled alati kaotaja, kuigi püüad, tuleks "mängureeglid" üle vaadata.

Lahendus:

Palun abi ja ka saan seda.

Kui tunned, et sulle tehakse ülekohut, siis tuleb probleemist rääkida kas tööl või kodus, igatahes seal, kus tunned ennast andvat rohkem, kui saad. Pole mõtet kedagi süüdistada, enne kui asi pole läbi arutatud. Mida täpsemalt oma probleemi sõnastad, seda lihtsam on seda lahendada.

4. Katsu vastu pidada ja endale kindlaks jääda.

EI-ütlemine tekitab enamasti kõigile süüdlase tunde ja justkui kohustuse selgitada, "et küll ma aitaksin sind meeleldi, kuid mul endalgi on nii palju teha ja laps ka haige". Ei ole võimalik alati ja kõigi vastu hea olla ega neile vastu tulla. Niimoodi põled ise läbi.

Lahendus:

Ütlen otse ja ausalt välja, et ma ei saa endale lisakoormust võtta.

Alati ei pea jätma endast meeldiva inimese muljet, sest enamasti hakatakse sellist inimest ära kasutama. Need, kes oskavad EI öelda, ei põle nii kergesti läbi.

10 nippi, kuidas stressiga võidelda:

Õpi mingi uus lõõgastumisviis ja püüa selle tegemiseks iga päev aega leida.
Mõtle kõigepealt võimalustele ja alles siis piirangutele, püüa rohkem positiivselt mõelda.
Ära otsi alati süüd ainult endast, võimatuid olukordi ja üle jõu käivaid ülesandeid tuleb ette kõigil.
Ära püüa olla kõigi meele järgi.
Ole vahel teadlikult isekas.
Hoia oma füüsis korras, söö tervislikult ja püüa iga päev liikuda.
Käi kinos ja loe häid raamatuid.
Leia täiesti oma lõõgastumisviis, ühele meeldib metsas lonkida, teisele aga kunstinäitustel käia. Ka seks on tõhus vahend stressi vastu.
Alati ei pea kõike vaikselt alla neelama, vahel võib ka tõsiselt vihastuda.
Naera iga päev, ka iseenda üle.

Stress ja hingamisharjutused

Hingamine on elu üks põhivajadusi. Iga hingetõmbega saad sa hapnikku ja vabastad süsihappegaasi. Halvad hingamisharjumused vähendavad nende gaaside liikumist sinu kehasse ja sealt välja ning raskendavad stressitekitavate olukordadega toimetulekut. Pealiskaudne hingamine põhjustab ärevust, paanikahooge, masendust, lihaspingeid, peavalu ja väsimustunnet. Kui sa õpid kontrollima oma hingamist ja harjutad oma hingamise aeglustamist ja normaliseerimist, rahuneb sinu mõttetegevus ja lõõgastub ka keha.

Hingamisel kasutatakse kas rindkere või kõhuhingamist.

Rindkerehingamine on tihti seotud ärevuse ja emotsionaalse madalseisuga, see on pinnapealne ning tihti ebaregulaarne ja kiire. Kui kopsudesse jõuab ebapiisav kogus õhku, ei saa veri piisavalt hapnikku, südame löögisagedus ja lihaspinge tõusevad ja suureneb ka vastuvõtlikkus stressile.

Kõhu e. diafragma abil hingamine on loomulik hingamisviis vastsündinud lastel ja magavatel täiskasvanutel. Sissehingatud õhk tõmmatakse sügavale kopsudesse ja hingatakse välja samas rütmis kui diafragma laieneb ja kokku tõmbub. Hingamine on ühtlane ja takistusteta. Muutudes teadlikumaks omaenda hingamisharjumustest ja püüdes hingata diafragma abil, võib vähendada lihaspingeid ja ärritatust, mis kaasnevad stressiga seonduvate sümptomite või mõtetega. Kõhuga hingamine on lihtsaim viis lõõgastumisreageeringu esilekutsumiseks.

Kuigi hingamisharjutusi võib omandada minutitega ja mõned kasutegurid ilmnevad otsekohe, võib harjutuste põhjalikumat mõju vahel kogeda alles peale mitut kuud kestnud harjutamist.

Teadlik hingamine:

1. Sule silmad. Aseta parem käsi kõhule, täpselt taljejoonele ja vasak käsi täpselt keset rindkeret.

2. Ilma, et püüaksid oma hingamist muuta, pööra lihtsalt tähelepanu sellele, kuidas sa hingad. Kumb käsi kerkib hingamisel rohkem, kas see, mis on rindkerel, või see, mis on kõhul? Kui kõht tõuseb, hingad sa kõhu või diafragma abil. Kui kõht ei liigu või liigub vähem kui rind, hingad sa rindkere abil.

Täiuslik ja loomulik hingamine:

1. Alusta istudes või hea rühiga sirgelt istudes.

2. Hinga läbi nina.

3. Sissehingamisel täida esiteks oma kopsude alumine osa, teiseks täida oma kopsude keskmine osa, nii et alumised roided ja rindkere pisut liiguvad; kolmandaks täida kopsude ülemine osa, samal ajal tõsta pisut

rindkeret ja tõmba kõhtu veidi sisse, et kopse toetada (võid kujutada endale ette, et puhud õhupalli).

Kõik need kolm ülesannet võib sooritada ühe ühtlase katkematu sissehingamisega, mis pärast harjutamist võtab ainult paar sekundit.

4. Nüüd hoia mõni sekund hinge kinni, et tunnetada õhuga täidetud kopse.

5. Samal ajal kui sa aeglaselt välja hingad, tõmba kõht pisut sisse ja tõsta seda natuke, kui kopsud tühjenevad. Kui oled lõpuni välja hinganud, puhka oma kõhtu ja rindkeret.

6. Vahetevahel kergita sissehingamise ajal pisut oma õlgu ja rangluud, nii et kops täitub õlatippudeni värske õhuga.

Pinget vähendav hingamine:

1. Istu või lama mugavas asendis, nii et su jalad ja käed ei ole ristataud ja selgroog on sirge.

2. Hinga sügavalt kõhulihaste abil. Enne väljahingamist tee väike paus.

3. Välja hingates ütle „üks“. Sisse- ja väljahingamist jätkates loe kõik hingetõmbed, öeldes „üks...kaks...kolm...neli“.

4. Jätka väljahingamiste lugemist nelja kaupa, tee seda viie kuni kümne minuti vältel.

5. Jälgi selle hingamismeditatsiooni ajal oma hingamise pidevat aeglustamist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist.

Toimetulek pinge ja stressiga

Pinget ja stressi kohtame oma igapäevases elus pidevalt ning enamasti ei tekita sellega toimetulek meile raskusi. Mõõdukat pinget tekitavate olukordadega toimetulek annab võimaluse tunda rahuldust hakkamasaamisest. See, kuidas igaüks stressiga toime tuleb, sõltub konkreetsest olukorrast, inimese kogemustest, toimetulekuoskustest ja võimetest, isiksuomadustest, toetuse olemasolust ja paljust muust. Oluline on stressi sümptomeid õigeaegselt märgata, stressi põhjustega tegeleda ning vajadusel abi otsida.

Alustada võiks iseenda tundmaõppimisega – teadvustada, mis on minu stressi allikad, mida nende puhul saab muuta, mida mitte.

Võiks mõelda sellele, kas on inimesi, kellele endaga toimuvast rääkida. On täheldatud, et inimesed kalduvad paremini toime tulema stressiga siis, kui neil on sotsiaalse toetuse võrgustik ehk teisisõnu teised inimesed, kellele nad võivad toetuda. Sellised inimesed võivad pakkuda nii emotsionaalset toetust kui ka olla väljakutsete esitajateks olukorras, kus tundub, et oled ennast ammendanud.

Stressiga on võimalik toime tulla

Stressiga toimetulekut on võimalik õppida. Kui sul on probleeme südamega, siis alusta sellest, et õpid tunnetama oma piire — leia endale selline stressi tase ning kuluta oma energiavarusid sellises tempos ja suunas, mis oleks kooskõlas sinu eelduste, võimete ja reaalsete võimalustega.

Tähtis on säilitada oma jõuvarude tasakaal. Füüsilist ja vaimset kurnatust tuleks ennetada ning energiavarusid taastada. See ei tähenda aga, et peaks lõpetama eesmärkide seadmise, enesearendamise. Küll aga peaks hoiduma seadmast endale ülejõukäivaid eesmärke, püüdmast teha kõike kohe ja korraga. Pidev võistlus teiste ja kellaga võib hävitada elurõõmu ja ka tervise. Ka tegevusetusest, igavusest ning vähest pinget pakkuvast elukorraldusest peaksid suutma väljuda enne, kui see sult elujõu röövib.

Mida saad teha, et leevendada stressi?

· Õpi kasutama mõnd sobivat lõdvestustehnikat (aktiivne lihaste lõdvestus, autogeenne treening, meditatsioon, hingamisharjutused vm.). Need aitavad alandada vererõhku, korrastavad südame tööd, leevendavad valuaistinguid.

· Asu selgitama oma stressi põhjusi. Alustamine on esimene samm lahenduse leidmisel. See annab lootust, innustab ja ühtlasi ka leevendab stressi.

Kas tööstress on ohtlik? Ei ole ohtlik, sest mõõdukas ja optimaalne pingeseisud tagab meie valmisoleku tegutsemiseks ja olukorraga toimetulekuks. Probleem tekib pigem sellest, kuivõrd adekvaatse, situatsioonile ja keskkonnale vastava stressiga toimetuleku strateegia me valime. Läbi aegade on inimene kasutanud kolme stressiga toimetuleku strateegiat:

· probleemile suunatud stressiga toimetulek, milleks on probleemi lahendamine, planeerimine, keskendumine vaid vajalikule või konkreetse abi otsimine

· emotsioonidele suunatud toimetulek, milleks on sotsiaalse toetuse otsimine, emotsionaalse toetuse otsimine (sh emaotsioonide väljaelamine) või situatsiooni ümberhindamine

· põgenemisstrateegiad, milleks on probleemi eitamine, passiivsus, tegelemine ebaoluliste asjadega, leppimine olukorraga või liialdamine mõnuainetega.

Ükski stressiga toimetuleku strateegia ei ole ei „hea“ ega „halb“, vaid rohkem või vähem adekvaatne või hoopis kõlbmatu konkreetses situatsioonis, konkreetse probleemi lahendamisel. Tööstressorile liiga tormiline, ülereageerimine või väära stressiga toimetuleku strateegia valimine muudab tööstressi ohtlikuks. Koguni nii ohtlikuks, et stressiga seostatakse mitmeid psühhosomaatilisi haigusi, nagu omandatud diabeet, kardiovaskulaarsed haigused jms. Ohtlikuks muutub tööstress ka selletõttu, et stressis oleva inimese tähelepanu kontsentratsioonivõime langeb ning ta teeb vigu, mis lisaks töö tulemuslikkuse vähenemisele ja praagi suurenemisele võivad viia ka töötraumade ja -õnnetusteni. Pikaajalise stressi tagajärjeks on rahulolematus, enesehinnangu langemine, ärevus ja hirmud, depressiivsed mõtted kuni suitsiidimõteteni välja.

Pinge maandamine on tegelikult lihtne

· kasuta kujutlusvõimet
· otsi vaheldust
· pühendu nauditavatele tegevustele
· ära too tööasju mõtetes koju
· maanda kehalisi pingeid treeninguga
· jälgi oma kehahoiakut
· hinga rahulikult ja sügavalt
· naudi head raamatut, teatrietendust, kontserti, filmi

Huumorimeele treenimise abil saab tööl maandada enda ja teiste negatiivset stressi ja pingeallikatega toime tulla.Kui tahad naeru ja huumori vilju maitsta, siis tasub oma huumorimeelt ja naerulihaseid treenida.

1. SAMM: Õpi oma huumorimeelt tundma. Jõua selgusele, mis sinu jaoks on naljakas, mis mitte.

2. SAMM: Ole mängulisem ja elurõõmsam. Tee iga päev midagi, mis valmistab sulle lõbu. Tee mõnikord tobedaid asju ja naudi seda.

3. SAMM: Naera rohkem ja südamest. Kasuta igat sobivat hetke naermiseks. Naera alati teistega kaasa ja mitte kunagi teiste üle. Naera siis, kui oled ärritunud või pinges ja vaata, mis juhtub.

4. SAMM: Räägi naljakaid lugusid ja anekdoote. Jäta meelde ja pane kirja naljakad lood. Vali sobiv aeg ja koht ning jaga neid teistega.

5. SAMM: Loo ise huumorit – mängi sõnadega. Otsi igapäevastes vestlustes, trükisõnas jm sõnade topelttähendusi. Mängi nende tähendustega.

6. SAMM: Märka igapäevaelus huumorit. Vaata erinevaid olukordi klouni silmade läbi. Jaga nähtud huumorit kolleegidega.

7. SAMM: Õpi iseenda üle naerma. Tee nimekiri asjadest, mis sulle enda juures ei meeldi. Heida oma puuduste ja eksimuste üle nalja.

8. SAMM: Märka huumorit stressi tekitavas situatsioonis. Pane kirja tööl kõige sagedamini ettetulevad probleemid. Otsi võimalusi, kuidas suhtuda neisse huumoriga ja säilitada seejuures professionaalsus.

Sotsiaal-majanduslikud stressitegurid

Igaüks teab, et teiste inimeste otsused ja teod mõjutavad ka ta enda eluolu, stressitaset ja enesetunnet. Kujutlegem näiteks juhtumit, kus sa oled apelsini enda jaoks köögikappi ära peitnud, seda võtma minnes aga selgub, et keegi teine on selle vahepeal üles leidnud ja kinni pistnud. Olukord, kus sa oodatava naudingu asemel leiad eest tühja paberi, pahandab ja tekitab pinget.

Otsustused ja tegevused, mis meid isiklikult mõjutavad, võivad olla ka pere-elust kõrgemal ja kaugemal. Nimetame neid asula, piirkonna, ühiskonnagrupi, kogu riigi ja ülemaailmseks ehk globaalseks tasandiks. Näiteks kui riigi valitsus otsustab tõsta kahekordseks bensiini aktsiisimaksu või kaotab õpilastele ühistranspordi kasutamisel kehtinud soodustuse, mõjutavad need otsused märgatavalt paljude kodanike pereelu ja isiklikku heaolu.
Me sõltume ühiskonnast kui oma vajaduste rahuldajast lisaks töökohaga kindlustamisele ja sissetulekute tagamisele ka teedevõrgu, koolide, posti- ja telefoniteeninduse, massimeedia, usuorganisatsioonide ja arstiabi osas.
Meie vajaduste muutumine ning nende rahuldamise tase sõltub paljuski lähikondlastest - pereliikmeist, töökaaslastest või naabritest, aga ka kohalikust omavalitsusest, riigi võimuorganeist ja globaalsetest suundumustest. Kuidas sel paljudest teguritest sõltumise väljal toime tulla?

Muutuste painet tajudes ei maksa unustada, et oleme ka ise sotsiaalsete muutuste mõjutajaiks oma tegude ja tahtmistega - näiteks andes valimistel kellelegi oma hääle. Isegi väikestel muutustel on tendents kuhjuda ja üksteist võimendada.
Vaadelgem nüüd neid ühiskonna majandussfääriga seotud seiku ning sotsiaal-majanduslikke stressoreid, mis võivad meie elus stressi tekitada.

Rahapuudus

Kui küsida eestlastelt, mis on nende peamine stressi tekkepõhjus, siis mainivad paljud tõenäoliselt rahapuudust. Raha on asjade ja teenuste ostmise asendamatu vahend. Võtkem arvesse, et meie vajaduste rahuldatus on siiski suhteline ja subjektiivne nähtus, mis sõltub otseselt materiaalsest nõudlusest. Kui sinu põhivajadused - vajadus toidu, eluaseme, kehakatte ja sooja korteri järele - on rahuldamata, siis võid kergesti tunda end vaesena. Kuid mõned peavad end vaeseks seetõttu, et nad ei suuda videokaamerat või viimase peal autot osta. Ent mõelgem korraks kainelt kogu inimkonnale. Statistika näitab, et 80-90% inimesi elab vaesemalt kui meie, eestlased. Vaesus on suhteline nähtus. Kui võrdleme end ameeriklastega või soomlastega, võime end vaestena tunda, kuid kõrvutades end keskmise leedulase või ukrainlasega ei ole meil mingit põhjust end kehvemaks lugeda. Kõik sõltub, nagu öeldud, võrdlusskaalast.

Tööpuudus

Kuni 1991. aastani Eestis ei olnudki praktiliselt tööpuudust. Üks negatiivseid asjaolusid, mida suured sotsiaalsed muutused kaasa tõid, on tööpuudus (mis mõistagi on suur stressiallikas). Kui oled lasterikka pere toitja või pensionär, või kui keegi su perekonnas juhtub töö kaotama, on rahapuuduse stress muidugi kerge tekkima. Samas on enamasti nii, et mida parem on inimese haridus, mitmekülgsem ja sügavam ta ettevalmistus, seda kindlamini võib ta end tööturul tunda.
Turumajanduslik mõtteviis tõotab majanduslikku kitsikust leevendada.
Üksikisikuid ja kogu peresid hõlmab pikaajaline finantsplaneerimine hakkab lähiaastail üha enam saama tänapäevase elustiili osaks. Keskealistel ja noorematel on vaja oma elu, karjäär ja rahaasjad põhjalikult läbi mõelda ning pikaks ajaks ette kavandada. Kainelt kalkuleerides võib pere eelarves mõne aasta jooksul vastavalt võimalustele tuhandeid või kümneid tuhandeid kroone kokku hoida.

Eelarve kujundamise 5 etappi:

1. Määra kindlaks oma vara maksumus ja eeldatavad kulud ning tulud. Aeg-ajalt on kasulik teha oma majapidamises inventuur. Olulise vara rahaline väärtus tuleks hinnata ning selle haldamisega kaasnevad kulud välja arvutada.
2. Tee selgeks oma lähemad (5 aastat ) ja kaugemad (10-15) aastat materiaalsed eesmärgid. Näiteks noor pere võib seada eesmärgiks kena kodu rajamise, pikemale välisreisile sõidu, autoostu või lapsele kesk- ja kõrghariduse andmise.
3. Koosta kava, kuidas eesmärke saavutada. Raha saamiseks tuleks tarbe korral leida põhitööle lisaks teisi teenimisvõimalusi. Optimismi ei tasu kaotada ka siis, kui kõik plaanitu teoks ei saa. Elu teeb paratamatult oma korrektiive.
4. Lähtu kulutusi ja investeeringuid tehes kõige olulisematest vajadustest. Selle etapi sisu on iga kavandatava kulutuse või investeeringu põhjalik läbimõtlemine. Koguda ja kasulikult investeerida ei suuda need, kes inflatsiooni peljates ostavad uisapäisa tarbetut kokku.
5. Hinda oma plaani täitmise edukust, ja kui tarvis, siis muuda seda. Leia vahel aega oma eesmärkide saavutamise edukuse hindamiseks. Kui finantsplaneerimisega on kindel algus tehtud, siis on jõukuse kogumine ja pere ainelise seisundi kindlustumine märksa tõenäolisem kui stiihilise elukorralduse puhul. Selline süsteem vähendab ka pere majanduslikku haavatavust ja teeb ta stressikindlamaks.

Haigused ja stress

Suurt emotsionaalset pinget põhjustavad elusündmused, nagu näiteks töökohast ilmajäämine või lähedase inimese kaotus, tõstavad oluliselt riski haigestuda kehalistesse haigustesse ning kutsuvad sageli esile hingeelu häireid. Oled kindlasti kuulnud öeldavat kellegi kohta, et ta suri murest ja hingevalust. Stressi mõju tervisele võib tuleneda otseselt muutustest organismi talitluses, mille mure või kriisi läbielamine tekitab. Ent see võib olla tingitud ka stressist tulenevaist tavapärase käitumise muutustest (sagenenud alkoholitarbimine, suitsetamine, kontsentratsiooniraskustest tingitud õnnetused jne.).

Stressori toimel käivitub organismis hormonaalsete muutuste ahel, mille tulemusel vallanduvad stressihormoonid, mis mõjustavad praktiliselt kõiki elundeid. Väga tundlikud stressihormoonide toimele on süda ja vereringesüsteem, mille tõttu pulsi sagedus ja vererõhu muutused peegeldavad stressi tugevust paremini.

Uurimused on näidanud, et stress omab püsivat, kuid mõõdukat seost tervisega ja on üks paljudest faktoritest, mis soodustab haiguse arengut.

Stress ja nakkushaigused. Igaüks meist teab, et nakkushaigused on põhjustatud nakkusi tekitavatest mikroobidest ja viirustest. Organism puutub päevast päeva kokku kümnete erinevate nakkusallikatega, kuid ei haigestu. Miks? Aga seetõttu, et talle on omane vastupanuvõime haigustele. Pikaaegse stressi korral vastupanuvõime tunduvalt alaneb. Organismi immuunsüsteemi ülesanne on "võõras" haigustekitaja organismist välja tõrjuda, aga kui immuunsüsteem on nõrgestatud, võib haigestumine kergemini teoks saada.

Stress ning südame- ja veresoonkonnahaigused

Kõrgkooli prorektori ametit pidanud Jaanus oli 40-aastane sportlik mees. Tööd oli palju, kool vaevles majanduslikes raskustes ja probleemid tundusid üle pea kasvavat. Jaanuse argipäevaks kujunesid unustatud söögikorrad, pidev suitsetamine ja pingeliseks minevad suhted abikaasaga. Üha sagedamini tundis ta vasakul pool rinnus ängistavat pigistust. Ühel hommikul, kui sekretär ta kabinetti läks, oli Jaanuse pea töölauale vajunud ja ta süda enam ei löönud. Infarkt.

Südame- ja veresoonkonna haigustest on kõige selgema stressogeense taustaga kaks: stenokardia ja südameinfarkt. Stenokardia korral tunneb inimene sagedasti ängistavaid ja pigistavaid valuhooge vasakul pool rinnus, mis kiirguvad ka vasakusse kätte. Valuhood tekivad tüüpiliselt füüsilise pingutuse või emotsionaalse reaktsiooni järel. Peamiseks stenokardia põhjuseks on südame hapnikuvaegus pärgarterite ateroskleroosist ehk lubjastusest. Pikaaegne stress, mis on esile kutsunud ainevahetuse muutused, soodustab südame pärgarterite ateroskleroosi ja valendiku ahenemist. Et inimesed, kes kannatavad stressi käes, suitsetavad sagedamini, söövad ebaregulaarselt ja tavaliselt ei ole ka füüsiliselt aktiivsed, on neil veelgi suurem oht haigestuda vereringehaigustesse. Kui mitmetele riskifaktoritele lisandub ülemäärane stress, mille tagajärjel tõuseb vererõhk, on infarkt kerge tulema. Infarkti korral võib südame pärgarteri valendik täielikult sulguda, südamelihas jääb hapnikuta ning tekib eluohtlik seisund.

Südame- ja veresoonkonnahaigused on suurel määral eluviisist põhjustatud haigused, s.t. sõltuvad meie harjumustest, elureziimist ja toitumistavadest. Et nimetatud haigused on Eestis varajase surma peatamiseks peamised põhjused, on stressiga toimetuleku oskused nende ennetamiseks väga olulised.

Vähktõbi. Vähktõve erinevaid vorme on palju. Uuringud on näidanud, et stressisituatsioon, kus inimesel puudub kontroll oma elusündmuste üle, on tõsiseks riskifaktoriks vähki haigestumisel. Inimestel, kellel on olnud rängad üleelamised (näiteks lähedase kaotus) esineb kasvajaid sagedamini. Vähihaiguse kulgu seostatakse üsna palju stressi mõjuga. Stress reeglina kiirendab haiguse käiku.

Paljude inimeste jaoks on vähktõbi kõige hirmutavam haigus. Endiselt püsib inimeste seas arvamus, et vähktõbi ei ole välditav ega ravitav. Kuigi vähktõve ravi on tunduvalt paranenud, on see ikka veel tõsine haigus. Vähihaiguse ennetamine on aga suurel määral igaühe enda teha, sest selle haiguse riskifaktorid on paljuski tingitud eluviisist. Vähktõve vorme on väga erinevaid ning nad võivad haarata peaaegu igat elundisüsteemi. Ravi tulemuslikkus oleneb osaliselt sellest, kui varakult haigus avastatakse, osaliselt aga sellest, kuidas inimene suhtub ravisse. Negatiivsed emotsioonid ja enesesse sulgumine nõrgendavad immuunsüsteemi ja vähendavad ravi efektiivsust. Positiivsed tunded, lähedaste toetus ja aktiivne valmisolek haigusest jagu saada suurendavad paranemise võimalust.

Depressioon. Stressirohked elusündmused on sageli psüühiliste haiguste ilmnemise kiirendajateks. Üks levinumaid psüühikahäireid on depressioon, mille põhitunnusteks on rõhutud meeleolu, isutus, unetus, aeglustunud mõtlemine ja motoorika (liigutused), jõuetus- ja abitustunne, alaväärsus, süütunne, kehv keskendumisvõime, enesetapumõtted. Depressiooni kui kliinilise haiguse ja masenduse kui stressiilmingu ja -tagajärje vahel on tihti raske vahet teha. Mööduv masendus kui meeleseisund on vist igaühele tuttav ja elus nõnda sage, et psühhiaatrid kutsuvad seda meele nohuks. Palju tõsisem on lugu püsivate ja süvenevate depressioonidega, mis ilmnevad kas maniakaal-depressiivse sündroomina või ühekülgse ja pikaleveninud (üle kolme nädala kestva) masenduse kujul.

Inimesed, kellel esinevad depressiivsed psüühikahäired, on vastuvõtlikumad mitmesugustele töö- ja elukeskkonna stressiteguritele ning nende toimetulekumehhanismid on nõrgenenud.
Masenduse vältimisel ja ravis on väga tähtsal kohal optimistlik eluhoiak ja positiivne mõtteviis.

Stress ja liigesepõletikud. Eespool sa lugesid, kuidas emotsioonid võivad mõjutada inimese immuunsüsteemi. Negatiivsed emotsioonid pärsivad ja positiivsed emotsioonid tõstavad immuunaktiivsust. Uuringud on näidanud, et emotsionaalne konflikt võib sageli olla reumatoidartriidi alguse või ägenemise tõukeks. Stress tõstab, kas otseselt või kaudselt, organismi vastuvõtlikkust immuunsüsteemi haigustele ja kutsub esile liigesepõletike ägenemisi.

Stress ja neuroos. Neuroos on psühhogeenne haigus, mille iseloomulikeks kaebusteks on ülitundlikkus, erutuvus, emotsionaalne muutlikkus, norutunne, ärevus, kindlusetus, teotahte nõrgenemine, kiire väsimine, vähenev teovõime ja mõningad talituslikud häired. Neuroos on sage haigus, mis kujuneb välja negatiivsete emotsioonide küllaste psüühiliste elamuste (näiteks psühhotrauma) tagajärjel, mille mõjul erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaalus tekib olulisi häireid. Neuroosi esimeses faasis on patsient kärsitu, kergesti ärrituv ja tal on raske end vaos hoida. See periood asendub stressori jätkuval toimel apaatia ja väsimusega. Lisaks neile sümptoomidele hakkavad tunda andma siseelundid, tekivad peavalud, valud lihastes ja südame piirkonnas ning kõhus, muutub pulsisagedus ja vererõhk.
Stressiga toimetuleku oskuste valdamine on neuroosi ennetamisel olulise tähtsusega.

Bronhiaalastma on ülitundlikkuse alusel hoogudena tekkiv bronhide ja bronhioolide valendiku ahenemisest tingitud hingamishäire, mis tekib enamasti järsku ja millega kaasneb lämbumistundest tingitud hirm. Astmahoog võib vallanduda mingi keemilise või füüsilise ärritaja toimel (tolm, gaas jne.), kuid sageli ka psüühilise (enamasti negatiivse) elamuse tagajärjel. Stressisituatsioon soodustab astmahoogude sagenemist.

Mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi. Pikaaegsel stressori toimel võivad tekkida muutused praktiliselt kõikides elundisüsteemides. Üks tundlikumaid on seedeelundkond. Stress mõjutab maomahla eritumist, mao ja kaksteistsõrmiksoole spasme ja vereringehäireid, mille tagajärjel kujuneb sündroom, mida nimetatakse "maoneuroosiks", s.t. magu on tundlik toitudele, valutab sageli, tekib söömisjärgne ebamugavustunne jne. Maosekretsiooni muutus ärritab mao limaskesta ning aja jooksul kujuneb välja haavand. Mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandi ravi korral on väga oluline reguleerida töö-, puhke- ning toitumisreziimi, võimalusel kõrvaldada stressor või omandada head toimetulekuvõtted.

Haigestumine

Vähe on neid, kellel on raudne tervis. Kergemaid või raskemaid tervisehäireid tuleb ikka aeg-ajalt elus ette. Tervisehäired on seotud muutustega füüsilises enesetundes ja emotsionaalses seisundis, väheneb töövõime. Kroonilise haigusega kaasnevad lisaprobleemid - tavaliselt on vaja teha ravireziimist lähtuvaid ümberkorraldusi oma elus. Seoses kroonilise haiguse diagnoosiga võib muutuda nii inimese minapilt kui ettekujutus oma edasisest elust. Haige ja tema lähedaste ellu võib tulla palju ebakindlust ja kohanemisraskusi.

Raske haigus toob pikemaks ajaks kaasa teistest sõltuvuse ja passiivse rolli, millega on raske kohaneda, kui oled loomult ambitsioonikas ja sõltumatu. Mehed elavad haigestudes tavaliselt läbi suuremaid kohanemisraskusi kui naised ja kannatavad rohkem oma füüsilise tugevuse vähenemise ja kehalise funktsioneerimisega seotud häirete pärast. Seda tuleks ka põetamisel arvestada. Haigustega kaasneva kriisiga toimetulek on seotud ealiste iseärasustega.

Väikesed lapsed ei suuda täielikult mõista haiguse olemust ega ravireziimi. Nad ei saa aru piirangutest, mida haigus kaasa toob. Laps elab emotsioonides, seetõttu on vaja leevendada kurbust, mida põhjustab lahutatus vanematest, vähendada ja põhjendada protseduuridega kaasnevaid ebamugavusi. Keelatud toit või tegevused põhjustavad rahulolematust ja neile on vaja asendajaid.

Noorukid on küll suutelised mõistma haigusest tingitud piiranguid, kui neile on tähtis olla kaaslastega võrdväärne. Seetõttu ei ole harvad juhtumid, kus kaaslaste eest varjatakse oma tegelikku olukorda ning rikutakse ravireziimi. Sõprade kaotamise hirm on enamasti aga alusetu, sest õiged sõbrad toetavad ja aitavad raskustes.

Täiskasvanueas ei ole haigused enam uudiseks, kuid nendega kaasnev aktiivsest elust eemaldumine võib olla psühholoogiliselt väga raske. Seetõttu lükatakse arsti juurde minekut nii mõnigi kord aina edasi ning viivitatakse ravi alustamisega. Pinged aga kasvavad ning haigus süveneb. Hiljem tuleb veelgi pikemaks ajaks elust eemalt tõmbuda ning raskemate tagajärgedega võidelda. Haiguse iseloomust sõltuvalt on siiski võimalik ka tõbisena kas või mõnd argitegevust jätkata ning mõõdukas aktiivsus soodustab alati ka paranemist.

Vanadus ja haigused kipuvad käsikäes käima. Nüüd tekib aga oht, et tervisehäireid hakatakse liiga tõsiselt võtma. Oma haigustega tegelemine võib muutuda kurnavaks põhitegevuseks. See ei ole kuigi lõbus ajaviide, ja kui olukord on sääraseks kujunenud, siis tuleks endale kiiresti vaheldust pakkuda. Kas või seeläbi, et märgata neid kohti, mis ei valuta. Ja loomulikult leida endale jõukohast füüsilist ja vaimset ajaviidet, kuulata muusikat, viibida võimalikult palju õues ning jõudumööda treenida oma lihaseid.

Kuidas kroonilise terviseprobleemiga toime tulla?

· Olukorra tõsiduse vähendamine on kasulik haiguse algfaasis. See kaitseb emotsionaalse ülekoormuse eest, mida ootamatu terviseprobleem kaasa toob, ning annab võimaluse järk-järgult haigusega harjuda.

· Informatsioon terviseprobleemi ja raviprotseduuride kohta. Küsi raviarstilt, loe, kuula raadiot, jälgi televisiooni. Arvesta ka tuttavate nõuandeid, kuid ravi end arsti ettekirjutuse järgi.

· Kasuta eneseabivõtteid. Küsi spetsialistidelt, mida saad ise teha oma seisundi parandamiseks.

· Sea konkreetsed eesmärgid edasiseks - näiteks tegelda regulaarselt kehaliste harjutustega või osaleda seltskondlikus elus. Selged eesmärgid ja päevaplaanid loovad korrastatuse ning võimaldavad muutusi märgata ja hinnata.

· Ära karda abi küsida. Ära häbene välja öelda oma soove ja vajadusi nii lähedastele kui meditsiinitöötajatele. Nii on ka teistel lihtsam.

· Arvesta võimalike tulevikusündmustega. Ole valmis kohtama probleeme, mis haigusega kaasnevad.

· Määra kindlaks kaugem tulevikuperspektiiv, püüa leida tähendus ümberkorraldusele oma elus ja väärtusta uusi kogemusi.

Kohanemine terviseprobleemiga ei tähenda mugandumist, see on aktiivne muutuste tegemise protsess.

Koolistress

Kes ei teaks oma kooliajast neid pingelisi päevi, mil matemaatikavalem, võõrkeele väljend või aastaarv kuidagi ei tahtnud meelde jääda, mõni õpetaja näis norivalt range ning kontrolltööde ja eksamite eel tuli poole ööni raamatu taga istuda. Õppimine on juba iseenesest märksa pingestavam protsess kui paljudel ametikohtadel töötamine. Mõnede õpilaste tööpäev venib kodutööde tõttu 10-11 tunnini!

Õppimisega seotud emotsionaalsed pinged tõusevad koolis teadmiste kontrolli eel ja ajal, aga ka kooliaasta lõpul, kui üldine õpihuvi hakkab kustuma. Suur hulk õpilasi kogeb ajutist või pidevat stressi seoses kehva edasijõudmisega mõnes aines (tüdrukud sagedamini füüsikas, poisid võõrkeeltes jne.)

Viimasel ajal on uueks pingekoldeks kujunenud vaesemaist peredest pärit, kehvemini riides ning napi taskurahaga varustatud lastealaväärsuse ja kibestumise tunne. Sest üha tähtsamaks näib kujunevat see, kui uhkeid rõivaid keegi kannab, mida ta endale poes või koolipeol lubada võib ja kui sageli ta teistele saab välja teha.

Tõsist muret valmistab jätkuv koolivägivald: nooremailt "pommitakse" ähvarduste saatel raha, nõrgemaile ähvardatakse peksa anda, tõrjutuid ja patuoina rolli langenud kiusatakse taga.

Vanemais klassides annab tunde õpihuvi kahandav ebakindlus edasiõppimise võimaluste suhtes, sest programmid ja kõrgkooli vastuvõtu tingimused on viimaseil aastail kiiresti muutunud.

Juba põhikooli lõpuklassidest peale tekitab pinget vanemate surve: haridust tähtsustades on nad hakanud lastele esitama kõrgendatud nõudeid koolis edasijõudmise suhtes. Kõrgkooli pääsemiseks ei piisa enam enese klassist klassi vedamisest, tuleb olla konkurentsis teistest parem.

Paljud majandusliku kitsikuse käes kannatavad ja lisatöödest kurnatud õpetajad viivad oma elupinged kooliruumidesse, on sageli ärrituvad, närvilised ja halvas meeleolus.

Suured klassikoosseisud lisavad stressi ennekõike sellega, et õppimine-arusaamine on raskendatud.

Mõnel õpilasel võib uude kooli minnes, murdeeas jt. perioodidel olla probleeme ka klassikaaslastega suhtlemisel (nad tunnevad end üksi, tõrjutuna jne.).

Koolistress väljendub õpetajaile ja enamikule lapsevanemaile tuntud viisil: lapsed on ärrituvad, kurnatud, huvi õppimise vastu kahaneb, usk oma võimetesse nõrgeneb, sageneb haigestumine nakkushaigustesse, tekib koolihirm, halvemal juhul viib popitegemine ja õppimisele käega löömine koolist lahkumiseni (ligi 12% põhikoolide õpilastest langeb koolist välja!) ja kriminaalsete tegudeni (lõviosa pisivargustest ja autoärandamistest langeb teismeliste arvele!).

Mis võiks koolistressi vähendada?

Paljugi oleks siin ära teha õpetajatel, kes nooremas koolieas laste jaoks võiksid olla mõistva vanema, keskastme õpilastele abistava sõbra ja lõpuklasside noortele targa nõuandja rollis.

Õpilastele tuleks maast-madalast jagada endaga toimetuleku alaseid teadmisi, näiteks sellest, kuidas ise koolivägivalla vastu abi leida.

Psühhohuligaanide, tagakiusajate ohjeldamiseks, samuti koolihirmu raviks tuleks koolipsühholoogidel või terviseõpetajatel leida probleemsele lapsele koolis usaldusisik (koolikaaslane, vanem sõber, mõni õpetaja, võimaluse korral teha koostööd õpilase vanematega).

Sagedasemad arutelud tundides kahandaksid õpilaste rahulolematust põhjusel, et neid ei võeta kuulda ja neil ei lasta oma arvamust avaldada.

Sageli alandavad vanemad koolistressist niigi piinatud laste eneseusaldust sellega, et loevad neile lõputult moraali ja näägutavad pisiasjade pärast. Selleks, et koolilaps püüaks tublim olla, peab tema usku endasse ja oma võimetesse mitte kõigutama vaid tugevdama. Selle nimel tuleb ilmutada oma kasvandiku suhtes mõnikord lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide ja vajaduste suhtes tähelepanelik ning osavõtlik.

Eriti teismeliseeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib oma last mõista ja suudab ta katkestamata ja õpetamata ära kuulata. Usalduse võitmiseks tuleks vanemal ka iseenda tundeväljendustes ehe ja siiras olla. Sel kombel – ise tundesiiraks jäädes – võib vanem vältida ka vimma ja viha kogunemist iseendasse.

Koolistressi üheks kaasnähtuseks võib olla kehv õppeedukus või halb käitumine. Selleks, et suurendada õpilase vastutust ja aidata tal koolis paremini toime tulla, võiks õpetaja või vanem käskude-keeldude asemel esitada lapsele heasoovlikke, leebes toonis küsimusi. Mõned näited sellest, mida võiks küsida õpilase ebasoovitava käitumise korral.

Perestress

Perestressi eristab selle liikmete individuaalseist pingeseisundeist kolm tunnust:

· see haarab vähemalt kaht ühe pere liiget;

· seda iseloomustavad konfliktsed ootused üksteise käitumise suhtes:

· puudub ühine optimistlik "legend" pere koostoimimisest ja elustiilist.

Perestressi tekkes mängivad olulist osa partnerite lapsepõlvekodu mõjud, koolitus, kultuurikeskkond ja rahvuslikud eripärad, aga ka hetkeolukorrad - mingi ootamatu sündmus võib partnerid ühendada või eraldada.

Arvatakse, et mida paremini inimene kohaneb pereeluga, seda paremini tunneb ta ennast ka ühiskonnas kui tervikus. Ometi ebaõnnestuvad tänapäeval 2-3 perekonda neljast: on peresid, kus vanemad halvustavad teineteist laste armastuse saavutamiseks, paare, kes vaikivad või põgenevad kumbki eri seltskondadesse, selle asemel, et probleemid lahti rääkida või korralikult tülitsedagi, on peresid, kus vanematevahelised lahkhelid ilmnevad lapse tervisehädade või kooliprobleemidena.

Milles perestress väljendub?

Millal võib aru saada, et midagi on viltu, et tegu pole mööduva pahuruse, väikese sõneluse või kerge tüliga? Eks ikka siis, kui iga sõna, mida üks ütleb, ja iga tegu, mida ta teeb, hakkab teisele närvidele käima, kui koostegemisel asjad ei edene ja ikka kisub riiuks; kui parema meelega tõmbutakse eraldi toanurka ja peidetakse end ajalehe taha; kui teiste perede elus tundub kõik parem, olgu see siis korter, auto, muru, mööbel või kass; kui abikaasa paistab hoolimatu või igavana ning teiste kaasad vaimukad, huvitavad ja säravad; kui lapsed tunduvad "ei tea kelle käest saaduna" jne.

Pereõnne ei määra sellest romantiline unelemine (mis tõepoolest tõstab perekonna väärtust unistaja enda silmis), vaid argielu pingete ja muredega toimetulek.

Perestressi põhjused

Rahapuudus. Üheks sagedasemaks stressi põhjuseks peres on rahapuudus ja sellest tulenevalt halvad elu- ja olmetingimused ning aineline kitsikus. Kuigi väidetakse, et rikkus ei tee õnnelikuks, püüdlevad paljud pered sellise elustandardi poole, mis vastaks vähemalt tutvusringkonna keskmisele. Majanduslikke raskusi tasakaalustab pereliikmete mõistev, leplik suhtumine olukorda ning positiivse programmi olemasolu selle kohta, kuidas ja millal olud paranevad.

Oluline on ka oskus luua ühine legend sellest, millised eesmärgid on pere praegusel arenguetapil tähtsamad ning millised väärtused olulisemad, ja neist koos rõõmu tunda. Meenutagem, et kunagi on eesti peredes olnud au sees arvamised: vaene, kuid puhas; kulunud riietuses, kuid haritud.

Aili ja Peeter õpivad mõlemad kõrgkoolis, elavad ühetoalises üürikorteris ega saa oma vanemailt märkimisväärset abi. Pärast seda, kui perre sündis poeg, hakkas korterikitsikus veel enam tunda andma. Ent teineteisesse kiindunud abikaasad teavad, et säärane kehv elujärg on ajutine: paari aasta pärast, kõrgkooli lõpetamise järel, võtavad nad eluasemelaenu ja hangivad elus esimese oma korteri.

Lahkarvamused raha kulutamise osas vallandavad tihti perekonnatüli, kuigi probleemid peituvad tavaliselt hoopis sügavamal. Enamasti on naisele tähtsam, et mees sisendaks turvalisust ja kindlust ning looks kaitstuse tunde. Mehele on olulisemad naise usaldus ja tunnustus ning positiivne hinnang tema püüdlustele.

Ebaühtlane töökoormus. Pereliikmete suhetesse tekivad pinged siis, kui üks tunneb, et ta ebaõiglaselt mitme eest töötama peab või kui kodutööde koorem valdavalt vaid ühe õlule langeb. Näiteks kui perre ilmub laps, suureneb mehe materiaalse vastutuse koorem ning ta võib pikki tööpäevi tehes end üle kurnata. Naine, kes üksinda kodus askeldab, tahaks mehe koju saabudes suhelda, kuid tihti on mees selleks päevast liiga tüdinud ja väsinud. Kui lapsepuhkusel olev naine püüab kõik kodutööd oma õlule võtta ning mehel ja naisel ei jää enam piisavalt aega teineteise jaoks, võivad abikaasad üksteisest võõrduda, selline peresisene tööjaotus harjumuseks saada ning sellest tekkivad pinged ja probleemid olude muutudes perekriisiks lahvatada.

Ebaühtlase töökoormuse klassikaliseks näiteks on see, kui keegi peres tuhkatriinu kombel aina küürib ja koristab ning siis väsinult ja tülpinult teistele etteheiteid tegema hakkab. Probleemi aitavad leevendada nii ootamatud meeldivad üllatused "tuhkatriinule" kui ka ülesannete jaotuses kokku leppimine (ning selle lepingu täitmise järgimine). Mõned pered koostavad koguni sellealased lepingud, mille sisu vastavalt elu muutumisele aeg-ajalt üle vaadatakse. Ja muidugi tuntuim võte: leida aega omavaheliseks mõttevahetuseks ning ühise tuleviku arutamiseks.

Ootuste konflikt. Igal pereliikmel on teatud ootused selle kohta, kuidas teised käituma peaksid. Arusaamised sellest võtavad mees ja naine kaasa oma lapsepõlvekodust ning need võivad vahel üsna vastandlikeks osutuda: see, mis ühele näib endastmõistetav, tundub teisele tüütu norimise ja riiu-kiskumisena (tüüpiline näide - kus peaksid seisma kellegi sussid). Kokkuleppimine ja sallivus pisiasjades loob oskuse ja harjumuse ning soodsa pinnase ka suuremad asjad rahulikult ära klaarida.

Vastastikuste ootuste tahtmatu või tahtlik eiramine võib aset leida ka isiksuslike erinevuste või lihtsalt erinevate vajaduste pinnalekerkimise korral. Kui viimasel juhul on konflikt üsna lühiajaline ning lõpet enamasti kompromissiga, siis esimese puhul on lugu veidi keerulisem. Mõned näited:

· tähelepanematus: mees ei märka, et naine on endale uue kostüümi ostnud, ning unustab komplimendi tegemata;

· pedantsus või korratus: peres on alailma sõnelused korda nõudva ise ja teismeliseeas tütre vahel, kes loobib asjad sinna, kuhu juhtub;

· jutukus-kinnisus: mees peab naise lobisemist tüütuks, naine aga mehe sõnakehvust ükskõiksuseks;

· seltsivus-eraklikkus: naine tahaks pidudel ja tuttavatel külas käia, endale külalisi kutsuda, mees eelistab kodus millegi kallal nokitseda.

Esimesel juhul võib olla tegemist mehe liigse hõivatusega, huvi vähenemisega naise vastu või lihtsalt hajameelsusega. Aitab naise väike kavalus ja flirtimine, millesse on peidetud sõnum: kas sa ikka märkad mind? Pole paha korraldada töölt koju saabuvale mehele mõni vallatu üllatus, näiteks teha endale Pipi patsid.
Teisel juhul on tegemist tütre loomuliku ealise arengu iseärasusega. Tasuks kehtestada kokkulepe, mitmel korral nädalas ja millal on hädavajalike olla "korralik täiskasvanu" ja asjad kokku korjata.
Kolmanda näite puhul võib olla tekkinud mõra naise ja mehe suhetesse, mida kumbki püüab lahendada oma meetoditega: naine tahab meest küsimuste ja lobisemisega "lahti muukida" ning talle lähemale jõuda, mees püüab võtta aega omaette mõtlemiseks. Mehed ja naised reageerivad stressile erinevalt. Naised soovivad asjast lõputult kõnelda, kuni lõpuks mure enesest välja ja probleem endalegi selgeks saab räägitud. Mehed tahaks asja omaette läbi kaaluda ning siis ettevaatlikult leitud lahendusvariante proovima hakata.
Neljandas näites kirjeldatu peegeldab vastandlikke isiksuse omadusi. Kooselu sõlmitakse tihti just täiendprintsiibil, sest enesega väga sarnane partner võib mõnele (või ka mõnel eluperioodil) tunduda igav, põhjalikult erinev aga olla salapärane ja köitev.

Elu on täis näiteid selle kohta, kuidas alalhoidlik Kodukana komistab kergemeelse Ringitõmbaja otsa, teravkeelne Sadist leiab solvuva loomuga Masohhisti, aktiivne ja tegus hangib partneriks paindliku ja alistuva. Suhete alguses laabub kõik suurepäraselt, sest vastastikku täiendatakse teineteist. Tähtsad on ühtesulamine, usaldus ja avatus, valmisolek kohaneda. Kuid kooselu edenedes eraldutakse vähehaaval teineteisest ning suhted hinnatakse ümber. Sel perioodil on oluline võtta aega teineteisega olla ja oma vajadustest rääkida, et nii ennast arusaadavaks teha kui teist mõista.

Eripärade tunnistamine, nendest hoolimata kooselu jätkamist võimaldava ühisosa leidmine ning partneri positiivsete ja meeldivate joonte esiletõstmine võivad paarisuhte arendada teineteist tunnustavaks partnerlus- ja sõprussuhteks, milles on ruumi nii eraldamiseks kui lähenemiseks ning ka valmisolekut enda muutmiseks partnerilt muutumise nõudmise asemel.

Väärtuste kokkusobimatus (see, mida pidada elus õigeks, mida valeks, mis on kummagi jaoks naljakas, mis traagiline, milliseid põhieesmärke elus järgida, mis on tõeliselt huvitav jne.) võib anda esmaseid märke juba armumistuhina möödudes ning muutub lausa alarmeerivaks abikaasade teineteisest võõrdumisel (elatakse küll koos, kuid n.ö. paralleelselt - ühiseid huvisid, tuttavaid ja tegevusi jääb ühe vähemaks).

Huvide-arusaamade ja väärtuste sobimatus lõhub pere ning võib pere ühtsust kahjustada suurte muutuste ja kriiside järel. Nii mõnigi katkestab sel puhul oma partneriga suhte, kuid on õnnelikke, tormilist elu elavaid paare, keda tulised vaidlused lähendavad ja ühendavad.

Konfliktid. Tõsised kokkupõrked, millega kaasneb vastastikune süüdistamine, solvumine ja vimm, kahjustavad tugevasti peresuhteid. Samas on väikesed vaidlused ja pisikesed peretülid mõne paari jaoks otsekui haarav kodune rituaal (pärast äikest on õhk puhtam ja selgem). Lühikesed vihahood ja oma õiguste eest seismise ägedus võivad tunduda mõjusalt võluvad, kummatigi tõlgendavad paljud vaidluse käigus tärkavat erutust erootiliseks. Veelgi enam sütitab partnereid ühiselt kellegi vastu või millegi eest võitlemise erutus, mis taas võib erootilist veetlust lisada ja naudingut suurendad.

Truudusetus. Parafraseerides lihtsakoelist ütlust "truudus on juhuse puudus", võib öelda, et turuudusetus on juhuste kokkulangemine. Selle tekkele aitavad kaasa rahulolematus eluseltsilisega, seksuaalne rahuldamatus, hingeline üksindus ja muidugi vaba veetleva naise või huvitava mehe silmapiirile kerkimine. Truudust kalduvad enam murdma need, kes ei suuda sõlmida püsisuhet täiskasvanu tasandil ning kipuvad partneris nägema kas kaitsvat vanemat või hooldamist ootavat last. Ka varajases lapsepõlves kogetud hülgamishirm suurendab truudusetust: tekib irratsionaalne püüd "ennetada" partneri kõrvalhüpet iseenda omaga. Partneri petmine võib olla ka oma sisekonflikti lahendamise ja elupingete väljaelamise üheks viisiks, põgenemiseks suhetes peituva valu ja iseenda eest. Truudusetuse soodustamises on oma osa ka neil erootilistel ahvatlustel, millega ajaviitetööstus meid pidevalt provotseerib.

Lohutuseks (kuid mitte lahenduseks) võib naise jaoks olla teadmine, et meestele tähendab pereelu üht ja teised naised hoopis teist, niisiis kaht erinevalt väärtustatud ja käsitletavat maailma. Mehele võiks lohutust anda teadmine, et naise truudusemurdmine on tihti pelk tuju, seiklus või ühekordne kättemaks, vahel aga ka varjupaiga otsing kasvava üksinduse peletamiseks. Mõlemal juhul aitab asjade rahulik selgeksrääkimine, soovitavalt siis, kui kired on pisut jahtunud (kokkukeedetus suppi pole tuliselt mugav süüa). Mõnikord on abi ka vanarahva tarkusest: tark abikaasa ei räägi kõike, mida teab, teisele välja. On ju juhusliku kõrvalehüppe ja pikema suhte vahel selge vahe.

Igas abielu on jahenemise perioode, kus eluseltsilise jaoks ei jätku hingesoojust ega mõistvust, kirglikkusest kõnelemata. Kui siis kellegagi flirditakse või kergelt armutaks, ei tähenda see veel, et abikaasadevaheline suhe oleks katkenud. Kui neid julgustab teadmine, et teineteist maha ei jäeta ja kumbki pool partnerit austab, kannatab suhe välja ka armumishoo. Tekkinud olukord esitab samas väljakutse oma paarisuhte erootilise külje värskendamiseks: elu tuleks korraldada nii, et leitaks enam ühist aega teineteisele ja nauditakse kahekesi olemist.

Mõnikord võib truudusekriis saada abielusuhte täiustamisele kaasaaitavaks jõuks. Truudusekriisist aitab üle selle meenutamine, et abikaasad ei saa kunagi pakkuda teineteisele kõike, mida üks mees või naine suudaksid vastastikku pakkuda.

Selleks, et paarisuhe võiks elada ja areneda, vajame oma abikaasale lisaks ka teisi inimsuhteid ja sõprust vastassugupoolega. Abielus peaks kindlasti säilima ka teatud privaatsus: kirjad, päevikud, harrastused, sõbrad.

Kui tõesti abieluvälise suhteta toime ei tulda, võiks õpetust võtta prantslaste sellealase eetika koodeksist:

· Suhe on kahe inimese omavaheline asi, sellest ei räägita kõrvalistele isikutele.

· Oma meest/naist ei halvustata ega räägita taga. Kui seda on tehtud, on teist reedetud ja ennast alandatud.

· Täiendav liit sõlmitagu kindlas teadmises, mida see olemasoleva suhtega võrreldes juurde annab. Naised otsivad sagedamini hellust, mehed tunnustust ja seksuaalset mitmekesisust.

· Suhet ei sõlmita sama tutvusringkonna piires: parem kui rivaalid ei tunne üksteist.

· Suhe lõpetatakse kohe, kui see avalikuks tuleb ja kui selgub, et see kellelegi osapooltest valu teeb.

Koduväliste pingete väljaelamine perekonnas
Kodu ja perekond on sageli koht, kuhu tullakse tööl ja koolis, tänaval ja ametiasutustes kogutud igapäevasuhtlemisest tulenevaid pingeid välja elama või lohutust ja abi küsima. Teistel peab siis jätkuma meelekindlust kaaslase paha tuju välja kannatada või ta ära kuulata ning tarkust mitte "tuld võtta" ja tühjast tüli tõsta. (Vt. ka peatükki 2.1, kuidas aidata kaaslasel halvast tujust üle saada.) On ju üsna loomulik, ümbritsev mõjutab meie meeleolu. Kodu on sageli paraku ainuke koht, kus lubatakse enesele olla "mina ise". Loomulikult ei tähenda see kõikelubatavust, küll aga pereliikmete vastastikust usaldust ning sisendust, et suudetakse üksteist välja kannatada, ükskõik mis ka ei juhtuks. Juba ainuüksi see teadmine tasakaalustab ja aitab ebaõnnestumistest kergemini üle saada. Pere mikrokliimas kajastuvad paratamatult selle liikmete individuaalsed üleelamised ja pettumused.

On oluline, et pere toetaks just siis, kui mujal asjad halvasti kipuvad minema.

Mehest, naisest ja 16-aastasest neiust koosneva pere ellu sigines stress tütre õnnetu armastuse pärast. Poiss, kellega ta peol kohtumise järel mõned korrad väljas käis ja kellesse ta armus, ei teinud temast peagi enam väljagi ja hakkas tagatipuks tüdruku sõbratariga flirtima.
Tüdruk tundis, nagu oleks ta korraga kahest lähedasest inimesest ilma jäänud. Ta muutus kärsituks ning pahuraks. Ema püüdis tütart korrale kutsuda, kuni tekkisid omavahelised sõnelused. Pärast pikki jutuajamisi isaga elust ja inimestest ning kolmekesi teatris käimisi hakkas pere uuest kokku hoidma ning tütar oma vanemaid varasemast märksa enamgi hindama.

Pereelu kriisid
Teadmine, et ükski peresuhe pole stabiilne ja lõplik, aitab kooselu kriise ületada ja muutusteks valmis olla. Pereelus on perioode, millega paratamatult kaasneb suurem või väiksem stress.

Oma pere loomine. Laste iseseisvumine ning mehe-naise liitumine paarisuhetesse eeldab vanematekodust sõltumatuks saamist. Alati polegi see nii kerge, nagu algul tundub. Näiteks siis, kui sõltutakse vanemaist materiaalselt, elatakse nendega ühe katuse all või kui üks mehe või naise vanematest noorte elu liialt juhtida tahab.

On loomulik, et elu edenedes muutub põlvkonniti üsna kiiresti ka inimeste elustiil. Loodavasse peresse toob kumbki pool kaasa oma lapsepõlvekodu peresuhete eeskuju, millest tuleb kokku panna oma pere ainulaadne toimimismall. Muutunud aeg ja tegevused võivad tingida vanematest hoopis erinevad peretavad. Noorel perel peab jätkuma nii otsustavust uue pere tavades kokku leppida kui ka tarkust need nii ellu viia, et abikaasad üksteise poole hoiavad ning põlvkondade vahel siiski vastastikku toetavad ja südamlikud suhted säilivad. Õnnetuseks tundub aga pea iga põlvkonna vanematele, et neil on õigus ja vahel koguni kohustuski noorte elu korraldada ja neile elustiili osas ettekirjutusi teha. Küllap saab seda paratamatult esinevat vastuolu tõlgendada elu väljakutsena noortele nende kiindumuse tugevuse ning vanematele nende kasvatuse tulemuslikkuse testimiseks.

Lapse sünd. Kui naine ootab last, tuleb mõlemal poolel muutuda. Naine, kelles areneb tema organismi hormonaalset tasakaalu segi paiskav uus elu, pole alati sugugi vaid õnnelik ja tänulik. Kui mehel on eelneva kooselu jooksul õnnestunud harjuda naise menstruaaltsükli muutustega kaasneva tujukuse, kurvameelsuse või masendusega, siis nüüd peab ta valmis olema selle kõige intensiivistumiseks. Naine võib karta, et ta muutub mehele ebahuvitavaks, ta võib hirmu tunda nii lapse sünni kui oma toimetuleku ees emana. Seetõttu ootab ta senisest enam tähelepanu ja toetust. Ning seda tihti just olukorras, kus seksuaalne lähedus pole enam nii nauditav.

Lapse sünd toob kaasa suure hulga uusi kohustusi, muudab pöördumatult kogu pere senist elu. Ematunded ei teki korrapealt, lapsega peab harjuma ning ta nõuab alguses kogu ema tähelepanu endale.

Mees võib tunda end liigsena, sest ta ei oska nii väikse lapsega veel kontakti saada. Kuna ema on lapsega hõivatud, põgeneb mees tihti töösse. Värskele isale võib näida, et ta on vaid raha ja muude heade asjade kojutassija, värske ema võib tunda end süüdlasena.

Kui nüüd teineteisest kaugenetakse ning kumbki ei oska leida teed teise juurde, kannatab kogu pere. Naine ootab, et mees pööraks tähelepanu nii talle endale kui nende lapsele. Kui toetus jääb tulemata, on oht, et kannatab ka laps, sest tema heaolu sõltub eelkõige ema lähedusest ja turvatundest, ema heaolu aga omakorda mehe armastusest tema vastu. Kui kriis läbitakse edukalt, on see üks õnnelikumaid perioode pere elus: nauditakse ühtesulandumist ning imetletakse armastuse ülimat tunnistust – oma last. Erootiline köitvus võib saavutada maksimumi.

Lapsed käivad lasteaias. Laste suundumine kodust väljapoole paneb proovile paarisuhte kindluse. Kui lastele tekib uusi tähtsaid suhteid peale vanemate, võivad vanemad hakata konkureerima lapse armastuse nimel. Sageli kaob selleks ajaks ka paarisuhte esmane värskus ja võlu. Pealegi võimaldab lapse lasteaeda minek vanemaile eelneva perioodiga võrreldes veidi suuremat vabadust ning see võib soodustada partnerite eraldumist ja iseseisvuspüüdu.

Soovitakse elu täiuslikumalt tundma õppida, kuid need tahtmised võivad olla üsna erinevad. Kummalgi on palju selliseid vajadusi, mida suhe partneriga rahuldada ei võimalda, ning nõnda võibki juhtuda, et kumbki hakkab käima oma rada. Suhted hinnatakse ümber ning kooselu võib puruneda, kui eraldumist ei mõisteta loomuliku iseseisvumisena ning üksteisele ei jäeta loomulikku hingamisruumi.

Paljud abielud lahutatakse just 5-7 kooseluaasta järel. Kriisi eduka kulgemise korral asendub abielu algusaastate ühtesulandumine kahe üksteist toetava, kuid suhteliselt sõltumatu partneri suhtega.

Kooliealiste lastega pere. Lapse kooliminek toob kaasa kohustuste ja vastutuse kasvu kõigi pereliikmete jaoks. Juhul kui rollijaotuses kokkuleppele ei jõuta, läheb õhkkond peres närviliseks ning esile kerkivad probleemid, mis seni nagu tuli tuha all on hõõgunud.

Murdeealiste lastega pere. Kui murdeealise iseseisvumist ei suudeta toetada, on tagajärjeks lapse protest ja mäss või liigne sõltumine vanemaist ja abitus. Oluline on, et sel perioodil kujuneksid vanemaist lastele sõbrad ja delikaatsed nõuandjad.

Keskealine pere. Kui lapsed maailma laiali lähevad, jääb paar jälle kahekesi. Kaks vananevat inimest, keda võib hirmutama hakata füüsilise ja seksuaalse võimekuse vähenemine, peavad õppima teineteisele toetudes hakkama saama.

Kui lapsed on kujunenud tasakaalukeeleks vanemate vahel või olnud ühe või teise abielupoole liitlaseks peretülides, aidates nii eelnevatest kriisidest välja tulla, võib paarisuhtesse tagasitulek raske olla. Sellesse perioodi jõudnud paaride hulgas sagenevad lahutused. Põhjusteks on oskamatus või tahtmatus kahekesi jäädes oma elu ümber korraldada ning püüd nooremaid partnereid valides vananemist peatada. Meest võib hirmutada mõte vanaisaks saada, naist vallata masendus.

Vananev pere. Aega, mil küpsed elukogenud inimesed võiksid nautida teineteise kõrval elatud aastate jooksul talletatud elutarkust ja üheskoos kauneid mälestusi heietada, võib tumestada halvenev tervis, hirm elukaaslast kaotada ning paratamatu surma eelaimus. Sel ajal on tähtis osata väärikalt aktiivsest elust eemale tõmbuda.